Figuuri maapealne taju on eriline tunnetusvaldkond, mis on seotud sellega, kuidas inimesed vaatavad teatud objekte kahemõõtmelises ruumis. Mõned tuntumad näited figuuri maapinna tajumisest testivad silmade ja aju funktsiooni osaliselt liidetud kujundite eraldamisel. Seda tüüpi tajumist kasutatakse kunstis ja disainis, et koolitada kunstnikke keskenduma antud pildi ruumielementidele. Tajupsühholoogiat uurivad teadlased kasutavad sageli figuuripõhiseid pilte, et näidata, kuidas konkureerivad visuaalsed kujutised võivad ajule erinevaid signaale saata.
Figuuri maapinna tajumise üks peamisi fookusi on kujutise tahke tausta ja kindlate piirjoontega esiplaani kujundite eraldumise nähtused. Selle visuaalse triki kõige ilmsemad näidised on mustvalgetel joonistel või maalidel, mis näivad muutuvat, kui vaatajad vaatavad ainult ühte kahest piirkonnast. Kuulus näidis kuvatakse valge vaasina, mis on asetatud kindlale mustale taustale. Kui vaatajad suunavad oma pilgu valgelt alalt eemale mustale, näib, et pilt muutub üheks kahest profiilis olevast näost, mis vaatavad üksteist. Seda tüüpi kujutist saab mõnikord kasutada ka visuaalse sügavuse tajumise testina.
Mõned kunstnikud kasutavad optiliste illusioonidena toimivate teoste loomiseks figuuri maataju. Nende eesmärk võib mõnikord olla kahtluse alla seadmine selle usaldusväärsuses, mida inimesed näevad, võrreldes sellega, mida nad intuitiivselt tajuvad. Vaatajad võivad näha kahte pilti, mis konkureerivad üksteisega ja võivad isegi tekitada ajus peene tungi proovida mõlemat asja korraga vaadata. Seda visuaalset võistlust peetakse üheks levinumaks probleemiks figuuri maapinna tajumisel. Mõned tajuteooriad väidavad, et inimesed saavad treenida oma aju mõlemat objekti korraga nägema, samas kui teised koolkonnad eiravad seda ideed kui väga rasket, kui mitte võimatut.
Figuuri maataju uurimisest võivad tuleneda ka teatud muud tunnetuse ideed. Mõned psühholoogid teatavad, et see visuaalse eraldamise toiming kehtib ka muude tajuvaldkondade, näiteks kuulmisalade kohta. Samad aluspõhimõtted võivad kehtida ka uuringutes, kuidas inimesed vaimselt eraldavad meloodiaid harmooniatest näiteks muusikas. See teave võib samuti paljastada, kuidas inimese aju reageerib muusikateostele, mis on dissonantsed, võrreldes nendega, mida on meeldivam kuulda.