Ultraheli ja arvutitomograafia (CT) on mõlemad diagnostikavahendid, mis võimaldavad arstidel vaadata patsientide sisesüsteeme ilma invasiivse operatsioonita. Ultraheli ja CT-skannimist saab näidata paljudes erinevates olukordades ning mõnikord võib neid diagnostilistel eesmärkidel kasutada sünonüümidena. Kuigi mõlemat tööriista saab kasutada sisemiste süsteemide visualiseerimiseks ja sarnaste seisundite diagnoosimiseks, on nende kahe vahel mitmeid erinevusi.
Üks peamine erinevus ultraheli ja CT-skaneerimise vahel on funktsionaalne tehnoloogia. Ultraheli puhul kasutatakse kõrgsageduslikke helilaineid, mis põrkavad tagasi siseorganitelt ja tekitavad kaja. Need kajad saab seejärel vaatamiseks teisendada kahemõõtmeliseks halltoonides kujutiseks. CT-skaneerimine on sisuliselt suunatud röntgeniaparaat, mis teeb mitu kahemõõtmelist röntgenikiirgust ümber ühe teljepunkti, võimaldades seega luua 3D-pilti.
Teine oluline erinevus nende kahe protseduuri vahel on kasutatava varustuse tüüp. Ultraheliseadmed on tavaliselt mobiilsed süsteemid, mis ühendavad monitori ekraaniga varda, mida nimetatakse anduriks. Arst või ultrahelitehnik laseb võlukepiga käsitsi üle uuritava kehapiirkonna, luues ekraanile reaalajas pildi, samuti lubades pilte salvestada. CT-masinad on suured statsionaarsed seadmed, mis koosnevad tavaliselt lauda ümbritsevast suurest sõõrikukujulisest aparaadist. Patsient peab lamama paigal laual, kuni pildistamissüsteem teeb röntgenikiirgusid.
Arst, kes valib diagnoosimiseks ultraheli ja CT-skaneerimise vahel, peab võib-olla arvestama mitme olulise teguriga. Kuigi mõlemat tehnikat saab kasutada sarnaste seisundite diagnoosimiseks, võib CT-skaneerimisel vajalik kokkupuude kiirgusega mõnele patsiendile ohustada. Rasedatel ja lastel soovitatakse tavaliselt CT-protseduure mitte teha, kuna kiirgusega kokkupuute tasemega on seotud terviseriskid. Mõned arstid soovitavad ka fertiilses eas naistel vältida kõhupiirkonna CT-skaneerimist, kuna on väike võimalus, et kiirgus võib viljakust kahjustada või kahjustada, kui naine ei tea, et ta on rase.
Arvestades kiirgusriski, kui nii ultraheli- kui ka CT-skaneerimine võivad pakkuda sarnaseid tulemusi, võib arst valida esmalt ultraheliuuringu. See protsess võib olla ka patsiendi jaoks lihtsam, kuna ultraheliuuringud on üldiselt odavamad kui CT-skaneeringud ja nende ooteaeg võib olla lühem. Kui aga CT-skannimisel on teatud haigusseisundi puhul suurem tundlikkus, võivad arstid otsustada CT kasuks. CT-skannimist võidakse tellida ka siis, kui ultraheli tulemused ei anna lõplikke tulemusi, et uurida probleemi teise nurga alt.