Kranioloogia uurib kolju ehk kolju proportsioonide, suuruse ja kuju erinevusi. Seda nimetatakse ka frenoloogiaks, selle juured ulatuvad 18. sajandisse, mil inimesed uskusid, et inimese iseloomu võib paljastada tema kolju kuju. Kranioloogiat peeti kunagi antropoloogiauuringutes oluliseks praktikaks.
Saksa arsti Franz Joseph Galli poolt välja töötatud kranioloogia põhineb eeldusel, et aju ise on vaimuorgan. Selle aja jooksul oli levinud arvamus, et indiviidi erinevaid vaimseid võimeid hoiti ajukoores eraldi, korrastatud nihketes. Väidetavalt näitab inimese kolju koostis iga teaduskonna suurust ja seega ka seda, kui palju sellel inimesel on teatud tunnuseid. Kranioloog uurib hoolikalt kolju, tuvastab erinevad lohud ja muhud ning annab diagnoosi selle inimese isiksuse kohta.
Tänapäeval peetakse kranioloogiat pseudoteaduseks. Kuigi kranioloogid võivad väita, et see on teaduslik tava, ei järgi see tegelikult teadusliku metoodika vastuvõetavaid standardeid. Mõned teadlased lükkasid selle uuringu alguses isegi pseudoteadusena tagasi. See aga ei takistanud selle kasutamist paljudes psühhiaatria ja neuroteaduste teooriates ja praktikates.
Antropoloogilised praktikad, mis on spetsialiseerunud pea tunnuste uurimisele isiksuse ennustamiseks, ei piirdu ainult kranioloogiaga. Kraniomeetria hõlmab kolju luude mõõtmist, füsiognoomia aga näojoonte uurimist. Kõik need teadusharud väidavad, et suudavad oma õpingute kaudu ennustada tunnuseid või intelligentsust. Ka tänapäeva teadlased peavad neid tavasid laialdaselt jaburaks.
Neid valdkondi kasutati peamiselt füüsilises antropoloogias 19. ja 20. sajandil. Nende kasutamine oli tugevalt poliitiline, pakkudes õigustust rassi eraldamisele iga rassi erineva kraniaalse ülesehituse põhjal. Georges Vacher de Lapouge, väljapaistev prantsuse antopoloog, pooldas eriti sellist rassismi. Ta lõi inimkonna hierarhia, lootes sisendada kindlat ühiskonnakorraldust.
Pärast seda, kui valged ülemvõimu pooldajad kasutasid seda 20. sajandi alguses, esitasid paljud teadlased vastutõendeid nende arusaamade ümberlükkamiseks. Selliste teooriate kasutamist rassilise jagunemise loomiseks peetakse nii ebaeetiliseks kui ka ebateaduslikuks. Kaasaegsed teadlased ja ajaloolased jätkavad kranioloogia ja sellega seotud uuringute uurimist, et hoiatada, milliseid tagajärgi teaduse väärkasutamine võib põhjustada.