Dispositsiooniline omistamine on kalduvus vihjata, et käitumine on kaasasündinud isiksuseomaduste tagajärg. Näiteks kui keegi seisab kinos järjekorras ja teine inimene lõikab, võib ohver eeldada, et lõikur on mõtlematu või ebaviisakas ning need sisemised omadused viisid otsuseni joont hüpata. Vastupidine on situatsiooniline omistamine, kus inimesed otsustavad, et käitumine põhineb situatsioonilistel teguritel. Filmirea näites võib ohver märgata, et lõikurit põrkas keegi teine, ja ta ei pruugi tahtnud liinile suruda.
Omistamisest arusaamine on sotsiaalpsühholoogia oluline osa, mis uurib inimeste käitumist sotsiaalses ja grupi kontekstis. Keerulised tegurid mängivad rolli selles, kuidas inimesed otsustavad omistada nii enda kui ka ümbritsevate inimeste käitumist. Kui keegi hindab teist osapoolt pärast toimingu sooritamist, võivad sellised kaalutlused nagu rass, sugu ja etniline kuuluvus määrata, kuidas vaatleja otsustab toimingut selgitada.
Olukorral ja dispositsioonil on oma osa fundamentaalses omistamisveas, mis on sotsiaalpsühholoogias tuntud nähtus. Inimestel on kalduvus süüdistada teiste ebaõnnestumistes kaasasündinud jooni, näidates üles dispositsioonilist omistamist: “Ta ei saa tööd, kuna ta on laisk” või “Ta on liiga kuri, et olla hea õpetaja.” Vastupidiselt, kui neil paluti oma käitumist selgitada, väidavad nad, et see oli olukord: “Ma ei leia tööd, kuna turg on pingeline”; “Mul oli probleeme selle klassi õpetamisega, sest õpilased olid segavad.”
Dispositsioonilise omistamise nähtus võib mängida rolli paljudes sotsiaalsetes hoiakutes. Näiteks hoolekandeprogrammide üle arutledes võivad mõned inimesed osaleda dispositsioonilises omistamises ja väita, et valitsuse toetuste saajad on laisad või petturlikud ega vaja tegelikult abi. Selliste programmide pooldajad võivad väita, et sotsiaalses ebavõrdsuses on süüdi situatsioonilised tegurid, nagu erinevused tööhõives.
Igas olukorras, kus üksikisikud suhtlevad ja tegevustes osalevad, teevad nad üksteise kohta rea kiireid hinnanguid ja nende hinnangute hulka kuuluvad ka omistamised. Lisaks põhilisele omistamisveale võib kalduvus vihjata, et positiivne isiklik käitumine on kaasasündinud heade omaduste tagajärg, samas kui isiklikud ebaõnnestumised on selgelt olukordade tagajärg. Ja vastupidi, kui teistel inimestel läheb hästi, võib selle põhjuseks olla olukord, samas kui ebaõnnestumisi peetakse negatiivsete iseloomuomaduste tagajärjeks. Kalduvus rõhutada rohkem situatsioonilist või dispositsioonilist omistamist, olenevalt sellest, kes on kaasatud ja mida nad teevad, võib paljastada eelarvamusi, millest mõned võivad olla pigem sisestatud kui ilmsed.