Sokraatiline küsitlemine on protsess, kus küsimusi kasutatakse teadmiste konstrueerimiseks ja uurimiseks; see on nime saanud Vana-Kreeka filosoofi Sokratese järgi, kes elas umbes 400 eKr. Seda peetakse kriitilise mõtlemise protsessi oluliseks osaks ning sellel on hariduslikud ja terapeutilised rakendused. Sokraatlik küsitlemine aitab õpilastel teadmistega suhelda ja nende üle mõelda, muutes need omaks, mitte lihtsalt neid vastu võtma ja omaks võtma. Teatud tüüpi küsimused on mõeldud õpilastelt teabe hankimiseks ja teadmiste aktiivseks uurimiseks ja laiendamiseks. Küsimuste tüübid hõlmavad nii probleemi selgitamist kui ka oletuste, põhjuste, tõendite uurimist ning tagajärgede ja tagajärgede kaalumist.
Oskusliku sokraatilise küsimise kunst on loodud eesmärgiga muuta õpilasest õppimises aktiivne osaleja, mitte passiivne vastuvõtja. See julgustab kriitilist mõtlemist ja sellel on palju rakendusi hariduses mitmel erialal, nagu teadus, kirjandus, ajalugu ja psühholoogia. Hoolikalt koostatud küsimuste abil saavad õpilased suhelda teadmiste ja õpetajaga, mõeldes seeläbi käsitletavale ainele igast küljest, et paremini mõista. Vaimse tervise spetsialistid kasutavad seda ka kognitiivse käitumisteraapia tehnikana. Terapeutiliselt rakendatuna võib sokraatiline küsitlemine aidata patsientidel enda kohta rohkem teada saada, sealhulgas nende motivatsiooni ja tegude kohta, samuti uurida võimalusi käitumise kohandamiseks, et toimimist saaks parandada.
Sokratise küsitlemise protsessis kasutatakse mitut erinevat tüüpi päringuid. Esimest tüüpi on täpsustavad küsimused, mis julgustavad sügavamalt uurima, mida täpselt kaalutakse; need päringud võivad nõuda teadaoleva teabe või näidete ümbersõnastamist. Teist tüüpi päringud on mõeldud eelduste ja uskumuste uurimiseks ja uurimiseks. Need küsimused julgustavad kaaluma tõeseks peetud teavet ja uurima, kas see eeldus on õige või mitte.
Teist tüüpi sokraatlik küsitlus uurib põhjuseid ja tõendeid. Need küsimused uurivad teabe otsimise põhjuseid ja kaaluvad tõendeid, mis toetavad ja aitavad tõestada arutatavat teemat. Kasulikud on ka küsimused, mis vaatlevad õpilase vaatenurka või vaatenurka ja neid saab kasutada näitamaks, et probleemile on rohkem kui üks viis, mis võib olla võrdselt kehtiv. Arutelu käigus kasutatud argument, millel on loogilised prognoositavad tagajärjed või tagajärjed, võib olla veel üks küsitlemise viis, sealhulgas võimaliku tulemuse soovitavuse uurimine. Lõpuks lõppeb küsitlemine sageli reflekteerivate päringutega, et teha kindlaks, kas soovitud eesmärk on saavutatud ja kas vastus on rahuldav või tekitab veelgi rohkem küsimusi.