Seaduslikult pimedaks lugemiseks peab inimese parimas silmas olema nägemine 20/200 (6/60) ja/või nägemisväli, mis on erinevalt 20 kraadist või vähem. 180-kraadine nägemisväli, mida naudivad tervete silmadega inimesed. See määratlus tähendab, et on võimalik, et keegi näeb ja teda peetakse seaduse silmis siiski pimedaks.
Valitsused on välja pakkunud seadusliku pimeduse määratluse, et määrata kindlaks, kes peaks saama valitsuse erisoodustusi ja abi pimeduse korral. Isikul, kes vastab juriidilistele kriteeriumidele, võib olla õigus saada puudetoetust ja muud abi, näiteks märkmete tegemisel kolledži tundides või abivahendeid, nagu silmakoerte nägemine, keppe jms, mis aitavad neil maailmas navigeerida.
Nägemisteravust väljendatakse vormingus, mis võrdleb kellegi nägemust “tavalise” nägemisega, kui vaadeldakse objekti kindlal kaugusel jalgades või meetrites. Rahvaste puhul, kes kasutavad mõõtühikuna jalgu, on normaalse nägemisega inimesel nägemine 20/20. Meetrimaailmas kasutatakse mõõtu 6/6. Kui teine number on väiksem, tähendab see, et kellelgi on nägemisteravus normaalsest parem, sest ta suudab objektist kaugemal seista ja seda siiski selgelt näha, samas kui teine number on suurem, siis nägemisteravus on hullem, sest inimene peab selle nägemiseks seisma objektile lähemal.
Kui keegi, kellel on 20/200 (6/60) nägemine, peab ta seisma 20 jala (6 meetri) raadiuses, et näha objekti, mida normaalse nägemisteravusega inimene näeb 200 jala (60 meetri) kauguselt. Sellel on ilmsed tagajärjed, kuna see tähendab, et juriidiliselt pimedal inimesel on raskusi näha asju, mida teised inimesed peavad iseenesestmõistetavaks, nagu liiklusmärgid, foorid jne.
Väga halva nägemisega inimesed on ka altid kukkumistele ja muudele õnnetustele, kuna nad ei suuda ümbritsevat keskkonda selgelt eristada. Näiteks 20/20 (6/6) nägemisega inimene märkaks kõnniteel mõra ja väldiks seda, kuid juriidiliselt pime inimene ei pruugi pragu selgelt näha või ei pruugi mõista, mida nägemishäire tähendas. , et ta saaks komistada ja kukkuda.
Paljudes linnades on selliste inimeste abistamiseks loodud meetmed, näiteks ülekäiguradadel olevad hoiatushelid, mis hoiatavad inimesi, millal on ohutu kõndida, ja tekstureeritud lisad kõnniteedel, mis annavad inimestele teada, et kõnnitee kõrgus on muutumas. Need, kes on juriidiliselt pimedad, saavad kasutada samu tööriistu, mida kasutavad inimesed, kellel puudub igasugune visuaalne taju, näiteks ekraanilugejad arvutite kasutamiseks ja punktkirja tekstid trükiväljaannete lugemiseks.