Hingamisteede uurimine on tavapärane igal arsti vastuvõtul, nii üldise tervise hindamise eesmärgil kui ka konkreetse hingamissüsteemiga seotud kaebuse või vaevuse diagnoosimiseks. Hingamissüsteemi uurimise esmane meetod hõlmab läbivaatava arsti poolelt kolme peamist komponenti: kontroll, löökpillid ja auskultatsioon. Need komponendid koos moodustavad hingamissüsteemi rutiinse kliinilise läbivaatuse, kuid kõrvalekallete leidude korral võib teha täiendavaid uuringuid ja diagnostilisi teste.
Kontrollimine on arsti esimene samm hingamisteede uurimisel. Kontrollimine hõlmab patsiendi hingamise ja süsteemi funktsioonide spetsiifiliste aspektide hindamist, nagu nahavärv, hingamismustrid ja hingamissüsteemi anatoomiliste osade sümmeetria. Palpatsioon ehk õrn turgutamine on osa kontrollist ja aitab arstil tunda kõrvalekaldeid või tundlikkust rindkere nahaaluses koes, andes täiendavaid märke hingamissüsteemi funktsionaalsusest.
Löökpillid on hingamissüsteemi uurimise osa, mis hõlmab erinevate kehaosade koputamist, et kutsuda esile löökpillid, mis aitavad arstil määrata kopsudes liikuva õhu, vedeliku või tahke aine olemasolu ja kogust. Vibratsiooni põhjal oskab koolitatud arst löökpillide abil palju öelda patsiendi hingamissüsteemi hetkeseisust. Lisaks annab hingamissüsteemi uuringu auskultatsiooniosa, mis hõlmab patsiendi stetoskoobi kaudu hingamise helide kuulamist, arstile väga hea ülevaate kopsude hetkefunktsioonist ja sellest, kas võib esineda takistusi.
Juhul, kui hingamisraskused on sümptom või kui patsienti ravitakse hingamisteede haigusseisundi tõttu, võivad kliinilisele hingamissüsteemi uuringule järgneda muud testid. Süsinikdioksiidi ja hapniku sisalduse mõõtmiseks veres, mis on kopsufunktsiooni näitaja, võib teha arteriaalse veregaasi (ABG) testi. Seda võib teha ka koos vereringetestiga, kuna vereringe on otsene seos südame funktsionaalsusega. Kui arst kahtlustab kopsuhaigust, näiteks pleuriiti või kopsupõletikku, võib kopsude visuaalseks kontrollimiseks teha rindkere röntgeni.
Krooniliste hingamisteede haigusseisundite, nagu KOK, astma või sellega seotud seisunditega patsiendid võivad läbida põhjalikuma hingamissüsteemi uuringu koos rutiinse testimisega hingamissüsteemi funktsiooni jälgimiseks. Arst võib anda sellistele patsientidele ka spiromeetri, seadme, mida kasutatakse sissehingatava ja väljahingatava õhu mahu mõõtmiseks, et teha esmane kopsufunktsiooni test ning juhendada patsiente kasutama seadet regulaarselt kodus kopsuharjutuse vormis.