Reaktsiooni moodustumine on kaitsemehhanismi tüüp, mille käigus keegi suunab alateadlikult ID energiad tõeliste tunnete varjamiseks eesmärgiga need tunded ületada või alla suruda, et need ei saaks avalduda. Sarnaselt teistele kaitsemehhanismidele ei ole reaktsioonide teke teadlik valik, inimene otsustab püüda oma soove, soove või uskumusi alla suruda. Selle asemel on see mõistuse katse enesekaitseks ja seda tehakse ilma teadliku tegevuseta. Samuti võib see mõnel juhul üsna suurejooneliselt tagasilööki anda.
Reaktsiooni kujunemisel kogeb keegi soovi või soovi ja käitub viisil, mis on sellega vastuolus. See võib olla tingitud sellest, et inimene kardab soovi, tunneb, et see on sotsiaalselt vastuvõetamatu, või on mures selle järgi tegutsemise tagajärgede pärast. Mõnikord ei ole selle kaitsemehhanismi põhjused täiesti selged ja need võivad olla äärmiselt keerulised. Intensiivsed emotsioonid nagu armastus, vihkamine, ahnus, viha, armukadedus ja kibestumine võivad olla kaasatud reaktsioonide kujunemisse.
Lihtne näide reaktsiooni tekkimisest on näha paljudel koolialadel. Laps, kellele meeldib teisest soost laps, võib huviobjekti suhtes õelalt käituda, väljendades vihkamist, kui laps kogeb tegelikult vastupidist tunnet. See avaldub ka täiskasvanute seas ja seda iseloomustab sageli sama liialdatud või liigne käitumine. Paljud inimesed on olnud inimeste läheduses, kes on liiga kenad, et varjata näiteks vastumeelsust või kes käituvad näiliselt altruistlikult, et varjata ahnust.
Reaktsiooni kujunemise taga olevad emotsioonid võivad olla äärmiselt intensiivsed ja aja jooksul tugevneda. Inimesed võivad oma emotsionaalsetes reaktsioonides muutuda kindlaks, sest nende pidevat eitamist on raskem säilitada. Seda tuleb meeles pidada, kui suhtlete kellegagi, kes tundub millegi suhtes ebatavaliselt emotsionaalne; keegi, kes näiteks häälekalt ja ägedalt homoseksuaalsuse vastu võitleb, võib seda nähtust kogeda.
Reaktsiooni kujundamise tööd on võimalik tühistada, tavaliselt teraapiaseansside kaudu. Terapeut saab aidata patsiendil uurida tunde ja reaktsiooni intensiivsuse põhjuseid ning aidata patsiendil silmitsi seista sügavalt sisemiste tunnetega, mis reaktsiooni põhjustavad. Inimestele võib see protsess olla intensiivne ja ebamugav, kuid lõpptulemuseks võib olla parem emotsionaalne tervis ja võime elust rohkem rõõmu tunda, uurides või vähemalt tunnistades sisemisi soove, selle asemel, et neid õõnestada.