Oysters Rockefeller on tunnustatud Ameerika roog, mis on paljude restoranide menüüde põhiroog kogu riigis. Selle peamiseks koostisosaks on värsked austrid pooleldi koorel. Olenevalt piirkonnast ja koka eelistustest võivad lisanditeks olla spinatit, peterselli, talisibulat, juustu, riivsaia ning lisandiks on tavaliselt võine kaste. Roog on traditsiooniliselt küpsetatud või praetud.
Sarnaselt paljude kuulsate retseptide ja roogadega on ka Oysters Rockefelleril huvitav lugu, millel on mõningaid vastuolusid. Enamik kontosid kinnitab, et retsepti lõi Jules Alciatore 1899. aastal New Orleansi restorani Antoine’s jaoks. Alciatore isa Antoine asutas restorani 1840. aastal pärast ebaõnnestunud katseid seda teha New Yorgis. Väidetavalt nimetas Alciatore roogi tolleaegse rikkaima ameeriklase John D. Rockefelleri järgi Oysters Rockefelleriks, lähtudes võipõhjaga kastme rikkalikkusest. Antoine’s on endiselt vanim pereettevõte, mis endiselt töötab Ameerika Ühendriikides.
Enamikus roa ajaloo kohta käivates aruannetes öeldakse, et Jules Alciatore armastas oma restoranis serveerida escargot ehk prantsuse tigusid, kuid sel ajal oli sellest puudus ja tigusid polnud saadaval. Ta otsustas, et kohalikud ja rohked värsked austrid oleksid hea asendaja. Tema austriroa jaoks loodud kaste oli roheline ja tundus olevat valmistatud püreestatud köögiviljadest. Retsept nägi ette, et värsked austrid tuleb serveerida pooleldi koorel, katta kastme ja riivsaiaga ning seejärel küpsetada kõrgel temperatuuril või praadida.
Oysters Rockefeller sai einestajate seas koheseks hitiks ja peagi üritas enamik New Orleansi restorane seda dubleerida. Antoine’s väidab, et ükski kokk ei saa kunagi retsepti täpselt kopeerida, sest selle looja Jules Alciatore andis selle oma lastele pärast tema surma edasi. Kuuldavasti ütles ta neile, et nad ei avaldaks seda kunagi kellelegi peale pereliikmete, kes on seda saladust hoidnud rohkem kui sajandi.
Oysters Rockefelleri koostisosade suurim mõistatus keskendub rohelisele kastmele. Antoine’i praegused ja endised kokad väidavad, et kastmes pole spinatit, kuid keelduvad avaldamast, mis annab kastmele selle erkrohelise värvi. 1980. aastate keskel tehtud kastme laborianalüüs näitas, et see sisaldas peterselli, püreestatud ja kurnatud sellerit, oliiviõli, kappareid ja murulauku või talisibulat, mida ei saa laboratoorsete testidega eristada. Teine teooria kastme rohelise varjundi kohta väidab, et see võis saada absindi sarnase vedeliku Pernodi lisamisega.