Fraasi “igapäevased tegevused” või ADL-id kasutatakse nende inimeste kohta, kes on eakad, vigastatud või puudega, vaimuhaiged, krooniliselt haiged või kes muul põhjusel ei pruugi enda eest hoolitseda. Igapäevased tegevused hõlmavad selliseid asju nagu enese toitmine, vannitamine, isikliku hügieeni järgimine ja võimalus kodus ringi liikuda, kui nimetada vaid mõnda. Tegevusterapeut võib isikut hinnata, et teha kindlaks, kas ta on võimeline neid tegevusi sooritama või vajab tegevusteraapiat või elamisabi.
Peamiselt hõlmavad igapäevaelu tegevused kõiki tegevusi, mida tuleb igapäevaselt teha. See hõlmab võimalust hommikul ilma abita voodist tõusta, lahti riietuda ja end pesta, end päevaks riidesse panna, päeva jooksul süüa ja vähemalt tooli juurde kõndida, et istuda. Lisaks sisaldab see võimet kontrollida oma bioloogilisi kehalisi funktsioone. Need on igapäevaelu kõige elementaarsemad ja ka kõige olulisemad tegevused ning tegevusterapeudi ülesanne on teha kindlaks, kas need tegevused on mitmesuguste meditsiiniliste tegurite põhjal võimalikud.
Muud igapäevaelu tegevused, mis ei ole füüsiliseks ellujäämiseks vajalikud, kuid on vajalikud omaette elamiseks, hõlmavad võimalust käia poes poes ja valmistada sööki, koristada maja ümber, võtta graafiku alusel ravimeid, hallata oma raha ja võimalus vajadusel kasutada telefoni abi kutsumiseks. Need on vaid mõned igapäevaelu tegevused, mis määravad, kas keegi võib jääda üksi elama või peaks valima elamise abistatavas elukohas, kus valmistatakse süüa, tehakse majapidamistöid ja abi saab kohapeal. Paljud inimesed leiavad sageli, et abistav eluasutus on vastuvõetav ja turvaline kompromiss, selle asemel, et omaette elamine või hooldekoduga piirdumine.
Paljud inimesed teevad lihtsalt koostööd tegevusterapeudiga, et taastada võime iseseisvalt elada, näiteks pärast vigastust või haigust, nagu insult. Tegevusterapeut saab patsienti pidevalt hinnata, et teha kindlaks, kas tal on turvaline iseseisvalt elada või tuleks ta paigutada kas lühiajaliseks või pikaajaliseks abistamisasutusse. Patsiendid, kes ei suuda enamikku või kõiki igapäevaelu põhitoiminguid täita, tuleb paigutada hooldekodusse põhjalikuma erihoolduse saamiseks.