Psühholoogiline egoism on filosoofiline põhimõte, mis viitab sellele, et kõik, mida inimene teeb, põhineb tema isiklikel soovidel. See on vastand altruismile, mis üldiselt tähendab, et keegi tegutseb selleks, et teisi aidata, mitte aga endale kasu tuua. Egoismi kontseptsioon põhineb veendumusel, et kõik inimese teod on ainult tema jaoks, isegi kui mõned ei tundu nii. Sellest hoolimata ei väida psühholoogiline egoism, et see on õige või vale, vaid lihtsalt, et see on tõsiasi. Mõned psühholoogilise tervise spetsialistid usuvad, et inimesed on valmis arvama, et teiste inimeste aitamine toob neile kasu, kuid teised usuvad, et see on midagi enamat.
Isegi kellegi teise abistamise puhul määratleb psühholoogiline egoism selliseid tegusid kui viise, kuidas vältida karistamist või olla sotsiaalselt aktsepteeritud. Omakasupüüdmatuid tegusid võib tajuda ka kui viise, kuidas vältida süütunnet või ebamugavustunnet, samuti saada tunnustust tasu eest. Kui keegi aitab teist inimest, võib ta olla paremas tujus; see aitab ka psühholoogilise egoismi pooldajatel oma seisukohta üles ehitada. Isegi selliseid tegusid nagu teise inimese elu päästmine võib seostada mittetegemise tagajärgede vältimisega.
Empiirilisi argumente kasutatakse sageli tõestamaks, et psühholoogiline egoism on inimese domineeriv seisund. Pingutused aidata teisi või tegutseda muul viisil, mis ei tundu olevat kasulikud, võib sageli väita, et see on nii. Terve öö testi jaoks õppimine on üks näide eksami läbikukkumise tagajärgede tõttu. Rahulolu võib olla lihtsalt vaimne. Harjumus, millest pole kasu või võib olla isegi kahjulik, näiteks suitsetamine, võib olla lihtsalt ajutise ebamugavuse vältimine.
Psühholoogiline egoism ei seleta õiget käitumist. Üldiselt öeldakse, et see on tõsiasi, et inimesed tegutsevad enda heaks. Tüüpiliselt nende struktuuri põhjal tõeseid väiteid nimetatakse tautoloogiateks, mida kasutatakse sageli vahenditena tõestamaks, et inimesed tegutsevad ainult oma ego järgi. Selliseid väiteid rakendatakse sageli psühholoogilises teoorias inimkäitumise selgitamiseks. Psühholoogilise häire puhul võivad aga inimese tegevuse põhjused olla tingitud tema neuroloogilisest seisundist.
Psühholoogilist egoismi ja teisi eetilisi teooriaid kasutatakse psühholoogilise tervise hindamiseks, inimese arengu kirjeldamiseks lapsepõlvest alates ja isikuidentiteedi analüüsimiseks. Diagnostilisest vaatenurgast on meeleolu-, kognitiivsed-, ärevus- ja isiksusehäired sageli olulisemad. Vaimset tervist saab psühholoogilises teraapias teaduslikult ja filosoofiliselt analüüsida.