Hüperglükeemiline hüperosmolaarne seisund (HHS) on seisund, mis tuleneb kõrgenenud veresuhkru tasemest, mis on tavaliselt tingitud kontrollimatust suhkurtõvest, mis on seisund, mille korral organism ei suuda reguleerida glükoosi kontsentratsiooni veres. Selle seisundi sümptomiteks võivad olla suurenenud urineerimine, suurenenud janu ja äärmuslikel juhtudel isegi teadvusekaotus. HHS-i diagnoos põhineb iseloomulike laboratoorsete kõrvalekallete jälgimisel. Ravi keskendub patsiendile intravenoossete vedelike ja täiendava insuliini andmisele.
Suhkurtõvega patsientidel on kõrgenenud vere glükoosisisaldus, mis on tingitud insuliini nimelise hormooni, aine, mis tavaliselt juhendab keha verest glükoosi selle säilitamiseks, talitlushäire tõttu. Diabeedihaigetel on kas insuliiniresistentsus, nagu on näha II tüüpi suhkurtõve korral, või pankrease toodetud insuliini kogus on vähenenud, nagu on näha 2. tüübi puhul. Ilma insuliini toimeta tõuseb vere glükoosisisaldus. Selle tulemuseks on lõpuks suurenenud urineerimine, mis viib dehüdratsioonini.
Hüperglükeemilise hüperosmolaarse seisundiga patsientide sümptomid võivad olla erinevad. Tavaliselt on neil anamneesis sagenenud urineerimine, suurenenud janu ja halb isu. Vere glükoosisisalduse edasise tõusuga võivad nad tekitada segadust ja lõpuks teadvuse kaotada. Muud võimalikud sümptomid on minestamine, pearinglus ja kiire südame löögisagedus.
Hüperglükeemilise hüperosmolaarse seisundi diagnoos tehakse tavaliselt patsiendi sümptomitest kogutud andmete, füüsilise läbivaatuse ja laboratoorsete uuringute põhjal. Füüsilise läbivaatuse põhjal näivad patsiendid sageli olevat dehüdreeritud ning neil on suukuivus ja nahk. Laboratoorsed tulemused näitavad märkimisväärselt kõrgenenud vere glükoosisisaldust, mille väärtused jäävad vahemikku 600–1200 milligrammi detsiliitri kohta. Neil on ka suurenenud vere naatriumisisaldus ja suurenenud seerumi osmolaalsus, mis kirjeldab, kui palju aineid veres teatud ajahetkel lahustunud on. Patsientidel võib olla ka neerufunktsiooni langus kehas oleva vedelikumahu vähenemise tõttu.
Hüperglükeemilise hüperosmolaarse seisundi ravi keskendub patsiendile intravenoosse vedeliku ja insuliini manustamisele. Tavaliselt antakse patsientidele kohe paari tunni jooksul 33.8–101.5 untsi (1–3 liitrit) vedelikku ja seejärel lisatakse neile paari päeva jooksul aeglasema kiirusega täiendavat intravenoosset vedelikku. Patsientidele tehakse ka koheselt insuliiniinfusioon ja tavaliselt manustatakse neile suur annus insuliini, millele järgneb väiksem pidev insuliini tunniannus.
Teine oluline aspekt hüperglükeemilise hüperosmolaarse seisundi ravimisel on kindlaks teha, miks vere glükoosisisaldus tõusis. Sageli võib infektsioon, nagu kopsupõletik või kuseteede infektsioon, käivitada sündmuste ahela, mis viib HHS-i. Muudel juhtudel võivad südameatakid või insultid põhjustada selle seisundi väljakujunemist.