Semantilis-pragmaatiline häire (SPD) on arenguhäire, mida iseloomustavad raskused keele mõistmisel ja kasutamisel. Arvatakse, et see seisund on tihedalt seotud autismiga ja selle häirega inimestel diagnoositakse mõnikord hästi toimiv autism. Tavaliselt omandavad selle arenguhäirega lapsed kõneoskused hiljem kui nende eakaaslased ja see on SPD peamine sümptom.
Seda häiret kirjeldati esmakordselt 1980. aastatel. Seisundi määratlused on erinevad, nagu paljude arenguhäirete puhul, ja selle diagnoosimine võib olla keeruline. See võib ilmneda iseseisvalt või koos teist tüüpi arenguhäirega ja avalduda erineva raskusastmega. Tavaliselt soovitatakse enne diagnoosi panemist küsida ekspertidelt teine arvamus, sest kõigil on veidi erinev lähenemine kahtlustatava arenguhäirega laste hindamisele.
Semantika hõlmab kõne kuulmise, mõistmise ja tõlgendamise protsessi. Semantilis-pragmaatilise häirega lastel on raskusi suulise suhtluse, eriti keeruliste suundade või küsimuste mõistmisega. See võib põhjustada probleeme klassiruumis ja lapsel võib esineda lühike tähelepanuvõime, suutmatus juhiseid järgida või mõistmisraskuste tõttu käitumisprobleeme. Pragmaatiline keelekasutus hõlmab keele õppimist sotsiaalses suhtluses ja selle häire korral võib suutmatus keelt sotsiaalselt kasutada ebasobiva keele, juhuslike sõnade või fraaside kontekstivälise kordamise ja muude suhtlusprobleemideni.
Kui laps omandab keeleoskuse hilja ja ilmnevad semantilis-pragmaatilise häire tunnused, võidakse ta saata kõnekeelepatoloogi või arenguhäirete eksperdi juurde. Need tervishoiutöötajad saavad teha diagnostilisi teste, et saada rohkem teavet patsiendi seisundi olemuse kohta ja töötada välja raviplaan. Logopeedia on raviplaani tavaline komponent ning soovitada võib ka toetust õpetajate suurema tähelepanu, vaikse töökeskkonna, et vältida segamist, ning harjutusi koos vanemate ja hooldajatega.
Aja jooksul võivad semantilis-pragmaatilise häirega lapsel kujuneda suhteliselt normaalsed suhtlemisoskused ja loomulikud kõnemustrid. Laps võib vajada pidevat tuge, eriti kui ta puutub kokku keerulisema keele ja keskkondadega. Järjepideva ravi korral võib selle keelehäirega laps elada väga aktiivset normaalset elu. Selle seisundiga inimestel võib olla abi ka sõprade ja töökaaslaste hoiatamisest tõsiasjast, et neil on pragmaatiline keeleline häire, mis võib mõnikord muuta nad sotsiaalselt saamatuteks või tundetuks.