Limbiline entsefalopaatia on häire, mis hõlmab limbilist süsteemi, aju piirkonda, mis vastutab käitumise, mälu säilitamise ja taastamise ning emotsioonide eest. Limbilise entsefalopaatia põhjused võivad olla mitmed ja haigusseisund võib alata järk-järgult või ägedas vormis. Ravivõimalused on olenevalt algpõhjusest erinevad ja nõuavad tavaliselt neuroloogi, aju ja närvisüsteemi haiguste ravile keskenduva eriarsti konsultatsiooni.
Üks põhjus, miks patsiendil tekib limbilise entsefalopaatia, on infektsioon või põletik. Need on ajus haruldased, kuna hematoentsefaalbarjäär on loodud haiguste leviku piiramiseks, kuid need võivad juhtuda ja olla raskekujulised. Patsiendid võivad kogeda ka limbilise süsteemi kudede kahjustusi, mis on põhjustatud insultidest, pahaloomulistest kasvajatest ja degeneratiivse ajuhaigusega seotud kahjustustest. Teine limbilise entsefalopaatia potentsiaalne põhjus on traumast põhjustatud ajukahjustus, näiteks tserebrospinaalvedeliku kogunemisest tingitud surve ajule.
Selle seisundiga patsiendid hakkavad kogema mäluhäireid, eriti pikaajalise mälu korral. Nende käitumine võib muutuda ja nad võivad olla emotsionaalsed või ärritunud. Mõnel juhul võib esineda krampe. Järk-järgulise algusega limbilise entsefalopaatia võib alguses olla peen, muutudes aja jooksul raskemaks, kui patsiendi seisund halveneb. Ägedatel juhtudel ilmneb see väga kiiresti ja sellega võivad kaasneda muud trauma tunnused, nagu jäsemete kontrollihäired, väsimus ja nägemishäired.
Ravi algab tavaliselt põhjaliku uuringu ja meditsiinilise pildistamisega, et näha, mis ajus toimub. Ravimid võivad olla kasulikud nii sümptomite kui ka esmaste põhjuste (nt infektsioonid) juhtimiseks. Operatsioon võib olla ka võimalus kasvajate eemaldamiseks või dreenide paigutamiseks, et leevendada ajule avaldatavat survet. Toetav ravi võib olla kasulik ka limbilise entsefalopaatiaga patsientidele. See võib hõlmata teraapiat emotsioonide juhtimiseks ja väljendamiseks.
Patsiendi prognoos sõltub põhjusest ja sellest, kui kiiresti probleem tuvastatakse. Neuroloogil võib olla vaja patsienti ravida mitu päeva, enne kui ta annab hinnangu taastumise kohta, kuna ajukahjustused võivad olla ettearvamatud. Algselt halva esitusviisiga patsient võib täielikult paraneda, samas kui alguses üsna stabiilsena näiv patsient võib dekompenseerida, muutudes aja jooksul kiiresti haigemaks. Tavaliselt on vaja järelhooldust, et veenduda patsiendi paranemises ja kontrollida tüsistusi.