Stressifüsioloogia on üldmõiste, mida kasutatakse erinevate organismide füsioloogiliste reaktsioonide kirjeldamiseks stressi esilekutsuvatesse olukordadesse sattudes. Stressiolukordades kipub keha kogema olulist keemilist ja füüsilist reaktsiooni, mille eesmärk on keha ressursside ümbersuunamine stressiallikaga toimetulemiseks. Kuigi stressifüsioloogia ei ole paljudel tänapäeva inimestel stressi põhjustavates olukordades eriti tõhus, on see tõhus ellujäämismehhanism organismidele, mis peavad toime tulema kiskjate ja muude füüsiliste ohtudega. Stressifüsioloogia üks olulisemaid osi on tuntud kui “võitle või põgene reaktsioon” ja see hõlmab füsioloogiliste muutuste kogumit, mille eesmärk on võimaldada organismil teatud ohu eest võidelda või selle eest põgeneda.
Võitle või põgene reaktsioon on üks kõige sagedamini uuritud ja uuritud stressifüsioloogia aspekte, kuna see on levinud paljude organismide stressireaktsioonides erinevates olukordades. Võitledes või põgenedes suureneb verevool lihastesse ja hingamisteedesse, et võimaldada suuremat füüsilist aktiivsust. Ainevahetus kiireneb, et anda kehale kõrgel tasemel kasutatavat energiat. Üldiselt on keha optimeeritud kiireks ja tugevaks lihas- ja kardiovaskulaarseks tegevuseks, mis on vajalik võimalike ohtude eest põgenemiseks või nendega võitlemiseks.
Paljud kehaosad on võitluseks või põgenemiseks suures osas mittevajalikud, seega hõlmab stressifüsioloogia teatud piirkondade aktiivsuse vähenemist. Näiteks väheneb verevarustus mõnes kehaosas, sealhulgas seedesüsteemis ja mõnes ajuosas. Toidu seedimine ja ajufunktsioonid, näiteks need, mis võimaldavad kõnet, ei ole võitluse või põgenemise ajal üldiselt vajalikud.
Mõnel juhul on stressi füsioloogias erinevad etapid. Potentsiaalse ohu tajumisel võib loom enne täielikku võitle-või-põgene-reaktsiooni jõuda kõrgendatud sensoorse teadlikkuse seisundisse. See võimaldab loomal täpselt kindlaks teha, kas oht on olemas või mitte. Ohu kindlalt tuvastamisel algab täielik võitlus või põgene reaktsioon, mis võimaldab vajalikku kiiret lihaste tegevust.
Üks peamisi stressifüsioloogia elemente, mis hõlbustab võitlust või põgenemist, on hormoonide, nagu adrenaliin ja noradrenaliin, vabanemine. Sellised hormoonid on keemilised signaalid, mis vereringesse sattudes käivitavad mitmesuguseid stressifüsioloogiaga seotud muutusi. Adrenaliin, mida toodetakse neerupealistes, on üks olulisemaid keemilisi signaale, mis on seotud inimese stressireaktsiooniga.