Marutaud on äge viirushaigus, mis ründab ohvrite aju ja kesknärvisüsteemi. See on zoonootiline haigus, mis tähendab, et see levib loomade ja inimeste vahel ning mitmed loomaliigid näivad olevat marutaudi reservuaarid. Marutaud on ka vaktsineerimisega täielikult välditav ja varakult tabatud haigusseisundit saab ravida. Kui marutaudi sümptomid ilmnevad, on viirus aga tavaliselt surmav; vähesed patsiendid on vaatamata arstide parimatele pingutustele marutaudi episoodi üle elanud.
Sõna “marutaudi” on võetud otse ladina keelest ja see tähendab “raevu”, viidet mõnel juhul lõppstaadiumis marutaudi ägedatele neuroloogilistele sümptomitele. Viirus on klassifitseeritud lüssaviiruseks viiruste rühma, mis kipuvad olema pulga- või kuulikujulised. Marutaud kandub edasi sülje kaudu ja avaldub tavaliselt loomadel või inimestel, keda haiguse ohver on hammustanud. Sülg siseneb hammustuse kaudu nahka, võimaldades viirusel kehasse pääseda.
Kui marutaud on nakatunud, võib see jääda varjatuks mitu nädalat või isegi kuud. Kuid pärast viiruse ilmnemist kogeb patsient kiiresti mitmesuguseid sümptomeid, sealhulgas palavik, depressioon, segasus, lihasspasmid, äärmine janu, lihastoonuse kaotus, süljeeritus ning valgus- ja puudutustundlikkus. Mõned ohvrid muutuvad hüdrofoobseks, mis tähendab, et nad kardavad vett. Viiruse arenedes põhjustab see entsefaliiti, ajupõletikku ja neuroloogilised sümptomid süvenevad.
Patsientidel, kes on marutaudi lõppstaadiumis, võivad tekkida ägedad krambid ja teadvuse tase. Agressiivsust seostatakse klassikaliselt marutaudiga, kuigi see ei ilmne kõigil juhtudel. Enamik marutaudi ravi keskendub analgeesiale, kui sümptomid muutuvad nii tõsiseks, kusjuures patsient saab krampide ja nendega seotud valu leevendamiseks valuvaigisteid ja lihasrelaksante.
Paljusid loomi saab marutaudi vastu vaktsineerida ja vaktsineerida võib ka inimesi, kellel on oht sellega kokku puutuda. Kui vaktsineeritud inimesi hammustatakse, vajavad nad siiski järelvaktsiine, et viirus ei saaks kinni ega paljune. Keegi, kes pole kunagi vaktsineeritud, võib pärast hammustust siiski tõrjuda haiguse vaktsineerimisseeriaga. Pärast igasugust loomahammustust või torkehaava on suurepärane mõte haava koht loputada ja pöörduda arsti poole, et teha kindlaks, kas järelravi on vajalik või mitte.
Suurem osa maailmast kogeb erineva raskusastmega marutaudi, kuigi mõnel saareriigil on õnnestunud jääda marutaudivabaks. Loomade importimist nendesse piirkondadesse kontrollitakse rangelt ning paljudes teistes riikides on marutaudiprobleemi kontrolli all hoidmiseks ranged seire- ja vaktsineerimisprogrammid.