Tuntud ka kui isomeetriline harjutus, isomeetria on üks jõutreeningu vorme, mida kasutavad nii professionaalsed sportlased kui ka amatöörtreeningu entusiastid. Harjutused sooritatakse staatilises asendis, jälgides, et kokkutõmbumisperioodil ei muutuks liigeste nurk ja lihaste pikkus või venitus. See saavutatakse kas töötades vastu mõnda liikumatut objekti, näiteks seina, või kasutades lihastele vastupanu.
Põhimõtteliselt on kaks isomeetria klassi. Esimene on tuntud kui isomeetrilise harjutuse ületamine. Selle lähenemisviisi näide oleks käte lihaste kasutamine liikumatu objekti vastu surumiseks. Rutiini ajal jäävad liigesed samasse asendisse, samal ajal kui tõuketegevus tekitab tööd kaasatud lihasrühmadele.
Teist isomeetria vormi nimetatakse isomeetriliste harjutuste tegemiseks. Seda tüüpi töö puhul on edu võti vastupidavustreeningu kasutamine. See hõlmab sageli mingit tegevust, mis hõlmab tõmbamist, hoides liigeseid ja lihaseid staatilises asendis. Nagu isomeetria ületamine, paneb järeleandlik lähenemine lihased tööle ja aitab seega tõsta lihastoonust ja -jõudu.
Isomeetria erineb isotoonilistest harjutustest selle poolest, et isotooniline treening ei nõua, et liigeste kaldenurk püsiks konstantsena. Mõlemat lähenemisviisi peetakse kasulikuks lihasmassi arendamisel ja vastupidavuse suurendamisel. Pole ebatavaline, et treeningrutiin sisaldab sama seansi osana nii isomeetriat kui ka isotoonikat.
Erinevalt mõnest treeningvormist ei vaja isomeetria palju varustust. Mõnel juhul pole varustust üldse vaja. Üks näide lihtsast isomeetrilisest harjutusest hõlmab keha enda lihaskonna kasutamist liikumatu objektina. Tõsttes käed õlgade pikkusele ja painutades küünarnukke, et peopesad saaksid kokku tulla, on võimalik kasutada mõlema käe lihaseid, et üksteise vastu töötada.
On ka teisi lihtsaid isomeetrilisi meetodeid, mida saab kodus hõlpsalt teha. Üks näide on vastu ukselengi surumine. Isomeetrilistes treeningutes on võimalik kasutada ka vabu raskusi, hoides raskust teatud aja kindlas asendis.