Brief Psychiatric Rating Scale (BPRS) on test, mida vaimse tervise spetsialistid kasutavad patsiendi psühhiaatriliste sümptomite hindamiseks. Seda kasutatakse kõige sagedamini raskete psühholoogiliste häiretega, eriti bipolaarse afektiivse häire ja skisofreeniaga patsientidel. Sellel skaalal on 18–24 osa, millest igaüks keskendub erinevatele sümptomitele. Tavaliselt on selle hindamisskaala üks kuni seitse, kus sümptomite vähenemise või puudumise korral on hinnang üks ja raskete sümptomite puhul seitse. Psühhiaatrilise lühihinnangu skaalas võetakse arvesse nii patsiendi vastuseid testiküsimustele kui ka tervishoiutöötaja tähelepanekuid. Testi saab kasutada nii diagnoosimiseks kui ka patsiendi edenemise hindamiseks ning seda kasutavad teadlased ka uute ravimeetodite väljatöötamisel.
Mure füüsilise tervise pärast ning ärevuse, depressiooni või hallutsinatsioonide tase on mõned BPRS-testi osad. Hallutsinatsioonide sektsiooni kallal töötades võib vaimse tervise spetsialist esitada patsiendile küsimuse, näiteks: “Kas te kuulete, kuidas inimesed teiega räägivad, kui olete magama jäämas?” Pärast patsiendi vastuse ärakuulamist võib tervishoiutöötaja süveneda patsiendi sümptomitesse, küsides patsiendi poolt kuuldava hääle või helide kvaliteedi kohta.
Üldjuhul kasutatakse lühipsühhiaatrilise hinnangu skaalal hinnangut seitset sümptomite puhul, mis katkestavad täielikult igapäevase tegevuse ega võimalda patsiendil töötada, suhelda ega olla iseseisev. Näiteks ärevuse taseme hindamisel tähendab hinnang kaks seda, et inimene kogeb harva ärevust, mis on üsna normaalne. Äärmiselt tõsine ärevus ehk hinnang seitse tähendab, et patsient on kogu päeva keskendunud oma muredele ja ärevus häirib täielikult igapäevast tegevust. Patsiendil võivad tekkida ka füüsilised sümptomid, nagu kiire südametegevus, paanikahood ja higistamine.
Kuigi patsiendi eneseavaldamine on psühhiaatrilise hinnangu skaala oluline element, on oluline ka vaimse tervishoiu spetsialisti jälgimine. Mõnes testi osas küsitleb tervishoiutöötaja patsienti tema sümptomite kohta. Teistes osades teeb tervishoiutöötaja patsiendi kohta sõltumatuid tähelepanekuid. Need tähelepanekud keskenduvad sellistele valdkondadele nagu ebakorrapärased mõttemustrid või kõne ja emotsionaalse väljenduse puudumine. Näiteks vaimse tervise spetsialist võib täheldada, et tasane hääletoon, liikumatu näoilme ja mehaanilised žestid näitavad, et patsient ei suuda emotsioone väljendada.