Müeliin on pehme, valge rasvane materjal, mis kaitseb rakumembraane. Äge demüelinisatsioon on närve katvate müeliinkestade kiire eemaldamine. See erineb kroonilistest haigustest, mis aja jooksul müeliini aeglaselt õõnestavad, põhjustades progresseeruvaid sümptomeid. Sclerosis multiplex (MS) on kroonilise demüeliniseeriva haiguse näide, samas kui Guillain-Barré on äge haigus. Selliseid haigusi võib olenevalt algpõhjusest olla keeruline ravida ning patsiendid võivad vajada füsioteraapiat ja muid sekkumisi, et säilitada müeliinikahjustusi.
Patsientidel võib äge demüelinisatsioon tekkida mitmel põhjusel. Üks võimalik põhjus on äge ja kiire immuunreaktsioon, kus keha tuvastab müeliinis leiduvad valgud ekslikult sissetungijatena ja hakkab neid ründama. Seda võib näha Guillain-Barré puhul, mida tuntakse ka kui ägedat põletikulist demüeliniseerivat polüradikulpaatiat (AIDP). Teine probleem võib olla kokkupuude toksiinidega, nagu orgaanilised fosfaadid, mis hävitavad kiiresti müeliini kehas.
Kuna müeliin erodeerub, ei saa närvid signaale nii tõhusalt ja täpselt juhtida. Patsiendil võivad tekkida värinad, lihaste kontrolli kadumine ja jäikus. Valu võib tekkida piki kahjustatud närve koos nõrkusega. Kui haigusseisund levib, võib see põhjustada üha tõsisemaid sümptomeid, mis lõpuks põhjustavad hingamispuudulikkust, kui hingamist kontrollivad närvid ei saa enam toimida.
See muudab võimatuks iseseisva hingamise, mis tähendab, et nad võivad vajada elamiseks mehaanilist ventilatsiooni. Samuti võib see tekitada patsientidele toiduaspiratsioonist tulenevaid riske, nagu kopsupõletik, kuna nad kaotavad sageli kontrolli ka närimise ja neelamise üle. Ägeda demüelinisatsiooniga patsiendid võivad vajada hoolikalt juhitud hooldust, et saada piisavat toitumist ja hingamistoetust.
Kui arst kahtlustab sümptomite põhjal ägedat demüelinisatsiooni, võib meditsiiniline pildistamine anda teavet. Patsiendis toimuvate protsesside kohta lisateabe saamiseks võib osutuda vajalikuks ka biopsiaproovide ja vereproovide võtmine. Juhtumi mõistmine võib aidata arstil määrata ravikuuri. Näiteks võivad põletikuvastased ravimid pärssida immuunreaktsioone, et peatada keha enne, kui see sööb oma müeliini, samas kui toetav ravi võib aidata inimestel taastuda kokkupuutest organofosfaatidega.
Ägeda demüelinisatsiooniga patsiendi stabiliseerimine on oluline, nagu ka kahjustuse peatamine, et vältida edasisi vigastusi. Kui patsiendi seisund näib olevat stabiilne, võib arst arutada selliseid võimalusi nagu ravi lihasjõu ja koordinatsiooni parandamiseks. See võib aidata patsiendil iseseisvust säilitada ja võimaldada inimestel naasta varasemate tegevuste juurde, olenevalt kahjustuse asukohast ja ulatusest. Võib anda ka soovitusi vigastuste kordumise vältimiseks, näiteks pestitsiidide parem kontroll, et piirata kokkupuudet orgaaniliste fosfaatidega.