Bronhiaalne kopsupõletik on meditsiiniline seisund, mis mõjutab kopse ja on tavaliselt põhjustatud viirus- või bakteriaalsest infektsioonist. Mõned haigusseisundi kõige levinumad sümptomid on köha, palavik ja hingamisraskused. Bronhiaalse kopsupõletikuga patsientidel võivad esineda ka seedetrakti häired, peavalu ja väsimus. Ravi sõltub nii algpõhjusest kui ka konkreetsetest sümptomitest, kuigi tavaliselt on vaja retseptiravimeid.
Seda tüüpi kopsupõletikuga üldiselt seostatavat köha tüüpi kirjeldatakse kui kuiva ja ebaproduktiivset. Kuigi köha võib olla püsiv ja isegi valulik, ei väljuta tavaliselt kopsudest lima. Harvadel juhtudel, kui köha muutub produktiivseks, on kopsupõletiku ja -ärrituse tõttu sageli lima segunenud veri.
Palavik on sageli bronhiaalse kopsupõletiku sümptomite hulgas. Palavik on tavaliselt kerge ja sellega võivad kaasneda külmavärinad või higistamine. Kõrge palaviku tekkimisel tuleb edasiseks arstlikuks hindamiseks koheselt konsulteerida arstiga. Seda tüüpi palavik võib viidata raskele infektsioonile, mis võib vajada intensiivset ravi haiglas.
Valu või ebamugavustunne rinnus on bronhiaalse kopsupõletiku sageli teatatud sümptom. Paljud patsiendid kirjeldavad seda tunnet kui pigistustunnet või raskustunnet rinnus. Mõnel juhul võib patsiendi sissehingamisel tekkida terav valu. Nende sümptomitega kaasnevad sageli erineva raskusastmega hingamisraskused. Kiire hingamine ja õhupuudus on tavalised, kuid iga tõsine hingamishäire peaks viivitamatult arsti poole pöörduma.
Seedetrakti häired arenevad mõnikord kopsupõletiku sümptomitena. See võib hõlmata iiveldust, oksendamist ja isutust. Peavalud on samuti tavalised ja võivad olla põhjustatud tekkivatest intensiivsetest köhahoogudest. Väsimus võib olla äärmuslik isegi siis, kui puudub füüsiline aktiivsus. See väsimus kipub päeva jooksul süvenema ja võib muutuda nii tõsiseks, et patsiendil on probleeme isegi algtasemel.
Kõigist bronhiaalkopsupõletiku võimalikest sümptomitest tuleb arstile teatada, kuna see seisund võib pikema aja jooksul ravimata jätmisel muutuda eluohtlikuks. Selle seisundi raviks kasutatakse sageli retseptiravimeid ja puhkust, kuigi raskematel juhtudel, kui on vaja hingamisabi, võib osutuda vajalikuks haiglaravi. Kõiki küsimusi või muresid konkreetsete sümptomite või individuaalsete ravimeetodite kohta tuleb arutada arsti või muu meditsiinitöötajaga.