Autismiga suhtlemine on üldiselt üks suurimaid väljakutseid, millega selle seisundiga inimesed silmitsi seisavad. Autismiga inimesel on tavaliselt erinevad iseloomulikud suhtlemisraskused, sealhulgas silmside puudumine, võimetus õigesti väljendada mõtteid ja võimetus kasutada või mõista kaudseid žeste. Autistidel, kes väljendavad end verbaalselt, võivad olla teatud iseloomulikud kõnemustrid, näiteks korduv või spetsiifiline kõne, ning nad võivad rääkida ka monotoonselt, ilma sobiva käände ja näoilmeta.
Autismiga inimene näib sageli olevat teistest eraldatud ja mõnikord näib ta toimivat oma privaatses maailmas. See autismi aspekt põhjustab raskusi inimese ühise tähelepanu ja matkimisoskustega. Üldiselt mõjutab nende oskuste arengu puudujääk märkimisväärselt autismiga suhtlemist.
Ühine tähelepanu hõlmab inimese kalduvust rajada oma reaktsioon stiimulile teise inimese reaktsioonile ja see kujuneb tavaliselt välja varajases lapsepõlves. Näiteks kui inimene vaatab hirmutavat pilti, võib ta heita pilgu teisele isikule, et hinnata selle inimese reaktsiooni pildile ja modelleerida vastavalt oma reaktsiooni. Jäljendamine on sarnane oskus, mis hõlmab inimese võimet peegeldada teiste inimeste käitumist, kehakeelt ja häält, et asjakohaselt suhelda. Jällegi, see oskus areneb tavaliselt varases lapsepõlves. Kui need oskused puuduvad, nagu tavaliselt autismi puhul, ei arene suhtlemisoskused üldiselt asjakohaselt.
Paljudel juhtudel iseloomustab autismiga suhtlemist kas täielik silmside puudumine või sobimatu silmside, näiteks ülemäärane pikaajaline vahtimine. Tavalise suhtluse ajal kasutab enamik inimesi silmsidet teise inimese kaasamiseks. Autismiga inimesed ei kasuta seda suhtlusmehhanismi teistega suheldes asjakohaselt.
Autismi põdevatel inimestel on sageli raskusi kaudsete žestide tõlgendamise ja kasutamisega. Näiteks kui inimene osutab ruumis olevale objektile, ei mõista autistlik inimene seda žesti kui tema tähelepanu suunamist objektile. Üldiselt hõlmab autismiga suhtlemine otseseid, kombatavaid žeste. Selle asemel, et esemele osutada või suuliselt taotleda, annab autistlik inimene tavaliselt vajadusest teada, võttes inimese füüsiliselt käest soovitud eseme juurde või pannes inimese käe objektile, mille puhul ta abi soovib.
Mõtete väljendamine sõnadega, kas kirjalikult või suuliselt, on oskus, millel on paljudel autistlikel inimestel raskusi arendada. Mõned autismiga inimesed ei õpi kunagi rääkima ega kirjutama ning piirduvad otseste žestide ja väljendusrikaste helidega. Selline suhtlemine autismi korral on äärmiselt keeruline ja masendav, eriti kui inimene ei ole kontrollitud keskkonnas inimestega, kes tunnevad suhtlemiseks kasutatavaid konkreetseid žeste ja väljendeid.
Kui autistlik inimene suudab arendada verbaalset suhtlust, võivad tema kõnemustrites olla teatud iseloomulikud kalduvused. Näiteks tekivad paljudel autismi põdevatel inimestel korduvad kõnemustrid, korrates teatud fraasi ikka ja jälle või papagoides seda, mida teine inimene on öelnud. Teised võivad teatud teemal ohtralt rääkida, kuid ei suuda end teistel teemadel väljendada. Üldiselt aga isegi siis, kui autismi puhul on verbaalne suhtlemine kõrgel tasemel, puudub hääletoonidel sageli kääne ja inimesel puuduvad tavaliselt oma sõnadega kaasas sobivad näoilmed.