Mõiste “motoorse kõne häired” viitab lapsepõlves või täiskasvanueas esinevate seisundite kategooriale, mis mõjutavad negatiivselt inimese kõne loomise võimet. Kaks motoorsete kõnehäirete alamkategooriat on kõne apraksia, mis on raskused spetsiifiliste helide tekitamiseks vajalike motoorsete oskuste kasutamisel, ja düsartria ehk suu lihaste nõrkus. Motoorse kõnehäire all kannatava inimese kõnest võib olla raske aru saada.
Düsartria võib inimesel tekkida erinevatel põhjustel. Traumaatilised sündmused, nagu ajukahjustus või insult, võivad motoorseid oskusi negatiivselt mõjutada. Düsartriat võivad põhjustada ka mitmesugused haigusseisundid. Mõned neist seisunditest hõlmavad ajukasvajaid, amüotroofset lateraalskleroosi või ALS-i, Guillain-Barre’i sündroomi, Lyme’i tõbe ja Parkinsoni tõbe.
Düsartria sümptomid võivad varieeruda sõltuvalt sellest, kuidas ja kus närvisüsteem on kahjustatud. Düsartriaga inimese kõne võib olla aeglane, segane, kiire, kähe, väga pehme või monotoonne. Inimesel võib olla probleeme ka närimise, neelamise või sülje kontrollimisega. Teatud tüüpi ravimite, näiteks narkootiliste ainete ja rahustite kasutamise tagajärjel võib tekkida ajutine düsartria.
Kõneapraksia või verbaalne apraksia tuleks eristada apraksia tüüpidest, mis mõjutavad teisi kehaosi, näiteks jäsemeid. Verbaalne apraksia viitab raskustele kõnehelide õigesse järjekorda seadmisel sobivaks suhtlemiseks. Mõnikord ütleb apraksiaga inimene tahtmatult sõnu või mõttetuid silpe, mis on kõlalt sarnased sihtsõnaga. Need isikud võivad paremini reageerida, näiteks tavalisi tervitusi, kui konkreetse kontekstuaalse tähendusega kõnet esitada.
Lapseea kõneapraksiat peetakse eraldiseisvaks häireks. Sel juhul on lapsel füüsiline võime motoorsete funktsioonidega helisid tekitada, kuid ta vajab abi nende motoorsete oskuste koordineerimiseks, et nõudmisel tekitada sobivaid helisid. Nendel lastel ei pruugi eakohane kõnesõnavara olla ja kõne tekitamise katsed võivad tunduda pettunud.
Mõnel juhul võivad samaaegselt esineda erinevad motoorsed kõnehäired. Sõltuvalt algpõhjusest võivad mõnel inimesel esineda koos apraksia ja düsartria. Verbaalne apraksia esineb mõnikord ka samaaegselt afaasiaga, mille puhul ajukahjustus mõjutab keele tootmist.
Motoorse kõne häirete tagajärjed võivad vähendada inimese võimet tõhusalt suhelda. See olukord võib omakorda põhjustada raskusi sotsiaalsetes suhetes. On võimalik, et kõneapraksia või düsartriaga inimene võib kogeda suhtlusprobleemide tõttu eraldatust ja depressiooni. Kõnekeelepatoloog võib aidata inimestel kõnelihaseid ümber treenida, et tekitada suhtlemiseks soovitud helisid.