Vaimsete häirete diagnostika- ja statistilise käsiraamatu ehk DSM-IV kohaselt on kiindumushäire psühholoogiline häire, mille puhul lapsel ei teki või ei saa tekkida tervislikku kiindumust oma hooldajaga. See ei ole seotud muude arenguhäiretega, nagu vaimne alaareng, ja võib sageli põhjustada halbu sotsiaalseid suhteid. Kiindumushäire sümptomid võivad olenevalt inimese vanusest olla erinevad. Näiteks võivad imikud, kellel ilmnevad selle häire sümptomid, tunduda ebatavaliselt huvitatud teistest ümbritsevatest inimestest ja väikelapsed võivad tunduda endassetõmbunud või eelistavad olla üksi. Kui laps saab vanemaks, võib ta muutuda trotslikumaks või võib-olla agressiivsemaks teda ümbritsevate inimeste, eriti oma hooldajate suhtes.
Kiindumushäire sümptomid ilmnevad sageli ka siis, kui inimene on imik. Kiindumushäiretega imikud tunduvad teistest inimestest mõnevõrra eraldatud ja näivad sageli eelistavat üksi olemist. Näiteks võib ta vastu hakata, nutta või vireleda, kui keegi üritab teda üles võtta. Samuti ei pruugi ta naeratada teiste tegude peale ega vaadata teisi inimesi, kes ruumis ringi liiguvad.
Väikelastel võib mänguhuvi puudumine olla ka kiindumushäire üheks sümptomiks. Lisaks vähesele huvile mänguasjade vastu ei pruugi ta nautida tüüpilisi beebimänge, mida vanem saaks temaga mängida. Näiteks piilumisele või kõdistamisele võib vastu tulla huvi või põlgus.
Lapse vanemaks saades võivad kiindumushäire nähud esile tulla. Erinevalt teistest temavanustest väikelastest või lastest võib kiindumushäiretega laps oma sõpradega rühmategevuste vastu vähe huvi tunda. Selle asemel, et näiteks lasterühmaga palli mängida, võidakse ta leida mänguväljaku servast üksi peidumas. Kuigi ta võib teisi vaadata, ei ole üldjuhul huvi nendega liituda.
Kui kiindumushäirega laps on ärritunud, võib ta lohutusele vastu panna. Ta võib oma hooldaja eest põgeneda või tema peale vihastada, kui too üritab teda nutmise ajal kallistada. Depressioon ja intensiivne meeleolu on paar muud kiindumushäire sümptomit.
Vanematel lastel ja täiskasvanutel on sageli samad kiindumushäire sümptomid, kuid tõenäoliselt on ka muid sümptomeid. Kuna inimene saab veidi vanemaks, on agressiivsus oma kaaslaste ja hooldajate suhtes üks levinumaid kiindumushäire tunnuseid. Kiindumushäiretega teismelised on ka suurema tõenäosusega trotslikud või impulsiivsed.
Lisaks inhibeeritud käitumisele – soovile jääda üksi –, mida paljud kiindumushäiretega inimesed võivad üles näidata, võivad mõned näidata ka pidurdamatut käitumist. See tähendab, et nad eelistaksid mitte üksi olla ja võivad vajada pidevalt abi väikeste ülesannete täitmisel. Sageli panevad seda tüüpi haiged täiesti võõraste inimeste peale põhjendamatu, sobimatu tähelepanu või kiindumusega.