Spastiline düsfoonia, täpsemalt tuntud kui spasmiline düsfoonia, on kõnehäire, mille korral kõne kontrollimisega seotud lihased ajavad perioodiliselt krampe, muutes kõne katkendlikuks, hingavaks või pingul. Selle seisundiga inimestel võib olla ka hingamis- ja söömisraskusi. See võib muutuda puuet tekitavaks kahjustuseks, kuna patsient ei pruugi kõneprobleemide tõttu olla võimeline töötama ning suulisel suhtlemisel võib tekkida ka sotsiaalne stress.
See seisund näib olevat neuroloogilist päritolu, mis on põhjustatud kõnes kasutatavate signaalide edastamise lihaste eest vastutava kesknärvisüsteemi piirkonna probleemidest. Mõnel inimesel on nn adductor-spastiline düsfoonia, kus lihased tõmbuvad kokku, surudes häälekurrud üksteisesse ja raskendades kõnelemist. Teistel on röövimisvorm, kus häälekurrud on kõne artikulatsiooni võimaldamiseks teineteisest liiga kaugele tõmmatud. Mõnel patsiendil võib täheldada ka segatüüpi, millel on mõlema tunnused.
Selle kõnehäire diagnoosimine võib olla keeruline. Esialgu eeldatakse, et mõnel patsiendil on psühholoogiline probleem, näiteks stressist tingitud rääkimisraskused. Teistel juhtudel võib kuluda aega, et kinnitada, et tegemist on kindlasti neuroloogilise probleemiga, ja probleemi ulatuse dokumenteerimiseks. Mõnikord on kasulik aju meditsiiniline pildistamine, nagu ka kõri kontroll. Arstid võivad kontrollida ka infektsiooni, närvikahjustuste ja muude haigusseisundi võimalike põhjuste olemasolu, et veenduda, kas nad panevad õige diagnoosi, kuna kõnehäirete ravi lähenemisviis sõltub selle põhjusest.
Spastilise düsfoonia raviks on saadaval mitmeid ravivõimalusi. Üks on botuliintoksiini süstimine lihastesse spastilisuse vähendamiseks. Kuigi inimesed seostavad seda ravi sageli kosmeetiliste protseduuridega, et hallata näo kortsude teket, on sellel mitmeid terapeutilisi rakendusi mitte ainult spastilise düsfoonia, vaid ka migreeni ja käte värisemise korral. Patsiendid võivad vajadusel kasutada ka kõneteraapiat, et lahendada kõneraskusi ja arendada neelamisoskust.
Selle seisundi tõsidus võib olla erinev. Inimestel, kellel on anamneesis spastiline düsfoonia, võib olla abi alternatiivsete suhtlemisoskuste omandamisest, näiteks viipekeele või suurendava suhtlustahvli kasutamisest, et olla kindel, et neid mõistetakse, kui neil on rääkimisraskusi. Selle seisundiga inimestele, kes vajavad abi suhtlemisel, on saadaval töökohad, sealhulgas adaptiivne telefonitehnoloogia ja paigutamine osakondadesse, kus kõnesuhtlus ei ole kriitilise tähtsusega.