Kuigi teadlased ja vaimse tervise spetsialistid ei ole üksmeelel selles, mil määral on paanikahood tingitud bioloogilistest, psühholoogilistest või keskkonnateguritest, on üldiselt aktsepteeritud, et kõik kolm mängivad oma rolli. Bioloogilisest vaatenurgast pakub enim huvi amygdala, sügaval ajus asuva limbilise süsteemi osa, mis sisaldab mälestusi, aistinguid ja emotsioone, töötleb hirmukogemust ja juhib käitumist. Mõnel inimesel sunnivad teatud stiimulid mandelkeha töötama aju kõige ürgsema osaga – niinimetatud reptiilsete ajuga –, et panna sümpaatiline närvisüsteem käituma viisil, mis põhjustab paanikahoo.
Neurotransmitterid, kemikaalid, mis edastavad teavet ühest ajuosast teise, mängivad olulist rolli sõnumites, mida amygdala saab, ja juhistes, mida see ülejäänud kehale saadab. Paanikahoo, teatud tüüpi ärevuse korral tõlgendab mandelkeha teatud signaale valesti, mis viib käitumiseni, mis ei ole praeguse olukorraga üldse põhjendatud. Sellistel juhtudel võib amügdala esile kutsuda võitle või põgene instinkti või tekitada muid äärmuslikke paanika sümptomeid. Isik võib kogeda selliseid asju nagu südamepekslemine, higistamine, värisemine, õhupuudus, valu rinnus, iiveldus, külmavärinad või kuumahood. Tal võib olla ka halvav hirm, hirm kontrolli kaotamise ees või isegi hirm peatse surma ees.
Paanikahoo sümptomid on tavaliselt lühiajalised, kestavad sageli vaid mõne minuti. Mõnel juhul võib rünnak kesta aga tunde. Teine sümptom on hirm selle ees, millal järgmine paanikahoog saabub.
Paanikahood erinevad teistest ärevuse vormidest mitte ainult oma lühiduse, vaid ka episoodilisuse poolest. Kui paanikahood muutuvad sagedaseks või piisavalt häirivaks, hõlmavad need aga täieõiguslikku paanikahäiret. Puudub üldine kokkulepe selle kohta, mis paanikahoo vallandab, kuid mõned ärevuse ja paanikahäirete spetsialistid väidavad, et intensiivne, hetkeline ebamugavustunne on jõuetuse mälestuse ilming, mida inimene koges imiku või väga väikese lapsena.
Eksperdid usuvad, et mandelkeha õpib reageerima stiimulitele teatud viisil ja teatud inimestel on üks neist viisidest paanikahoog. Ärevushäirete uurimine aastate jooksul on keskendunud kognitiivse käitumisteraapia – käitumise muutmise – kasutamisele, et koolitada mandelkeha ümber, et reageerida näilistele ärevust ja paanikat esilekutsuvatele stiimulitele sobivamal viisil. See teraapiavorm loob raamistiku, mille kaudu patsient saab terapeudi juhendamisel vaidlustada negatiivseid mõttemustreid ja ennast hävitavat käitumist. Lisaks paanikahoogude ravile on käitumise muutmine osutunud tõhusaks paljude foobiate lahendamisel, mis mõnikord on seotud paanikahäiretega.
Teised vaimse tervise spetsialistid on välja töötanud erinevaid ravimeetodeid, mis võivad olla paanikahäirete ravis tõhusad. Mõnel juhul võivad ärevusvastased ravimid või antidepressandid osutuda kasulikuks. Kuid need ei pruugi mandelkehas endas püsivaid muutusi mõjutada.
Kuigi umbes 10 protsenti USA elanikkonnast kogeb vähemalt ühte mööduvat paanikahoogu, kannatab paanikahäire all umbes 4 miljonit ameeriklast. Hinnanguliselt võivad ärevushäired, sealhulgas paanikahäire, mõjutada üle 80 miljoni inimese kogu maailmas. Väliuuringud pole aga kaugeltki täielikud.