DSM IV on Diagnostika ja statistika käsiraamatu neljas väljaanne, mis on USA-s ja mujal palju toetutud ja vaidlustatud vaimse tervise ravi diagnostiline teema. Alates 2013. aastast asendatakse see DSM V-ga. Raamat on endiselt väga kasulik, pakkudes psüühikahäirete igakülgset hindamist, diagnoosimist ja klassifikatsiooni.
DSM IV-d ei ole lihtne lugeda, ilma et oleks aimugi selle struktuurist, ja isegi siis võivad keskmisel võhikul meditsiinilised terminid rasked olla. Põhimõtteliselt on raamat jagatud viieks osaks ehk “teljeks” ja iga telg läheneb erinevale teemale. Viis telge käsitlevad erinevaid diagnoosimise põhiprobleeme ja jagunevad kliinilisteks sündroomideks, isiksuse- ja arenguhäireteks, kehalisteks haigusteks, psühhosotsiaalsete tegurite stressiks ja patsiendi funktsionaalsuse taseme hindamiseks.
Esimesed kaks telge võivad olla kõige sagedamini kasutatavad, samas kui viimased kolm aitavad diagnoosi üksikasjalikumaks muuta. See sõltub tõesti olukorrast ja mitte kõik ei kasuta DSM IV-d regulaarselt. See võib olla abiks diagnoosi- ja arvelduskoodide tuletamisel, kuna enamik raamatus kasutatud koode ühtib kindlustussektorite koodidega. See ei ole alati täiesti täpne ja mõned psühhoterapeudid või psühhiaatrid kasutavad selle asemel muid kodeerimisjuhendeid.
Enamik inimesi, kes töötavad vaimse tervise valdkonnas, tunnistavad DSM IV kasulikkust, kuid võivad ka väita, et see on endiselt ebatäiuslik dokument. Teatud häirete paigutamise või teiste määratluste kohta on tugevaid argumente. Inimesed olid väga rahul, et DSM-IV loobus teatud ebameeldivatest ja eelarvamuslikest määratlustest, mis olid varasemates väljaannetes, nagu homoseksuaalsuse määratlemine vaimse häirena. Palju on arutletud ka selle üle, kuidas autismi kategoriseerida, ja see on viimastel aastatel viidud II teljelt I teljesse. Inimesed pakuvad sageli välja uusi häireid või uuemaid kriteeriume, mis alati DSM-i ei jõua, ja see võib põhjustada ärritust või jahmatust.
Täiendav argument, mida mõnikord DSM IV ja selle eelkäijate vastu esitatakse, on see, et see väljendab äärmist kliinilist eelarvamust mõne sügavuspsühholoogilise või kaasaegse psühhodünaamilise lähenemisviisi suhtes, mis on vastu automaatsele diagnoosimisele enne patsiendi tundmaõppimist. See kriitika räägib tegelikult palju suuremast probleemist vaimse tervise maailmas, kus arstid kas tunnevad end mures esmalt diagnoosida või sügavalt mures patsientide haigusmudeli pärast, mis tuleneb sellest enneaegsest tegevusest, ja selle mõjust terapeutilisele liidule. DSM-i, nii mures kui ka teaduslikult kõige täpsemate diagnoosimeetodite pärast, suhtutakse mõnikord põlgusega, sest see näib tugevalt eelmist seisukohta toetavat.