Viis skandhat on viis elementi või “agregaati”, mis moodustavad budismis inimkogemuse. Kuna individuaalne kogemus on viie skandha tulemus, pole tõelist mina olemas. Väidetavalt tekivad kannatused viie skandhaga samastumisest, samas kui vabadus võib tuleneda viie skandha tühjuse ja iseenda olematuse äratundmisest.
Viis skandhat on vorm, teadvus, tunne, taju ja kujunemine. Maailma ehk samsarat, mida mõistetakse ka reinkarnatsiooni tsüklina, kogetakse eranditult skandha kaudu. Vorm ehk rūpa on kõik füüsiline, nii välismaailm kui ka keha ise, sealhulgas meeleelundid. Vorm jaguneb mahābhūtaks ehk neljaks suureks elemendiks: maa, tuli, õhk ja vesi. Kõik füüsilise aine osad, sealhulgas inimkeha, on taandatud nendele neljale elemendile.
Teadvus ehk vijñāna on tuntud ka kui elujõud või meel. See tuleneb teiste skandhade koosmõjust. Ülejäänud kolm skandhat koos moodustavad vaimsed tegurid ehk tsetasika.
Esimene tsetasikast on tunne ehk vedanā, mis hõlmab kõike, mida kogetakse viie meele kaudu. Taju ehk saññā on meelte kaudu kogetu äratundmine, näiteks rohelise värvi tajumine või kellahelina heli. Kujunemine ehk sankhāra on igasugune vaimne tegevus, mis tuleneb nende objekti tajumisest.
Viit skandhat peetakse inimkannatuste allikaks, kuna inimesed klammerduvad nende külge või kogevad iha, mitte lihtsalt neid. Näiteks on enamikul inimestest viie skandha koosmõjust tulenev minatunne, nii et kui keha kogeb paratamatult vanust ja haigusi, tunnevad nad lisaks füüsilisele valule ka enesekaotust ja sellest tulenevalt ka vaimset ahastust. Valgustumise ehk nirvaana tee eeldab viie skandha tunnistamist püsimatuks ja tühjaks ning kiindumuse kaotamist nendega, saavutades lõpuks “mitte-mina” või anatta. Tavaliselt saavutatakse see meditatsiooni abil.