Inimkeha võib kogeda palju erinevat tüüpi embooliaid, mis on verevoolu tõkestamine veresoonde sattunud objekti poolt. Mitte segi ajada trombiga, mida nimetatakse statsionaarsele verehüübele, võib embool olla väikeste trombide, õhumullide või naastude kujul muude objektide hulgas ning see võib liikuda veresoonte kaudu teistesse kehaosadesse. Kui emboolia põhjustab nakatunud kude, nimetatakse seda septiliseks embooliaks, tuntud ka kui arteriaalne emboolia, ja sümptomeid peetakse sageli ekslikult muude haigusseisunditega, näiteks põletikuliste lümfisõlmedega. Sümptomiteks on mädane koht, kus infektsioon algselt tekkis, tuimus ja mõnikord krambid.
Septilise emboolia üks peamisi sümptomeid on mäda ja põletiku tekkimine. Nakatunud kude on levinud intravenoossete või kirurgiliste asukohtade, eriti veenide ja muude veresoonte ümbruses. Immuunsüsteem reageerib bakteritele, mis sisenevad kehasse kohapeal. Kahjuks võivad nakatunud koe tükid piirkonnast murduda ja liikuda läbi veresoonte, kuni need lõpuks kinni jäävad ja takistavad õiget verevoolu.
Septilise emboolia teine sümptom on tuimus. Jäsemed, sõrmed ja muud kehaosad võivad tunda tuimust või kipitust, kuna piirkonnas väheneb vere ja hapniku hulk. Kahjustatud piirkonna nahk võib puudutamisel tunduda külm. Mõnel juhul võib piirkonnas puududa ka pulss.
Insuldid on sagedased juhtumid, mis võivad tuleneda embooliast ja mida tavaliselt nimetatakse septilisteks insultideks. Sarnaselt traditsioonilistele embooliatele blokeerib septiline insult verevoolu südamesse ja südamest, mõjutades südameklappide toimimist. See šokeerib südant ja võib viia täieliku ebaõnnestumiseni. Ebaõnnestumine mõjutab kogu kehas ringleva vere hulka, sealhulgas aju verevoolu. Ilma selle verevooluta on aju hapnikupuudus, mida ta vajab.
Septilise emboolia diagnoosimine võib meditsiinitöötajate jaoks osutuda keeruliseks. Vereanalüüsid näitavad valgete vereliblede arvu suurenemist, mis viitab infektsioonile, kuid see ei näita alati infektsiooni põhjust. Paljudel juhtudel ei esine nakkuskohtadel tüüpilisi sümptomeid. Nähtavat turset või punetust ei pruugi olla, mis võib diagnoosimise keerulisemaks muuta.
Ka arvutitomograafia võib osutuda heidutavaks. Neid skaneeringuid kasutatakse sageli mitmesuguste südame- ja kopsusüsteemi probleemide tuvastamiseks. Probleem on selles, et neil ei ole võimalik näidata septilise embooliaga tekkiva nakkusliku koe ummistusi. Need võivad näidata ainult tahkeid või paksu kujutisi, mis on tavalised verehüüvete või naastude trombide korral.
Angiogrammid ja magnetresonantstomograafia (MRI) on kahte tüüpi testid, mida tavaliselt kasutatakse septilise emboolia diagnoosimiseks. Need kaks testi võimaldavad kuvada veresoonte ja südameklappide ummistusi. Korrektse pildi saamiseks võib vajadusel kasutada MRI-d kontrastiga või ilma. Angiogrammides kasutatakse parema ülevaate saamiseks väikeseid kaameraid, mis navigeeritakse ummistuskohas olevate veresoonte kaudu.