Refleksne sümpaatiline düstroofia (RSD) on kompleksne valusündroom, mille puhul sümpaatiline närvisüsteem toimib üle või tõrgub, põhjustades inimesel palju valusaid sümptomeid. Seisund mõjutab üldiselt nahka, närvisüsteemi, veresooni ja luid. 1993. aastal muutis Rahvusvaheline Valu Uuringute Ühing (IASP) RSD nime keeruliseks piirkondlikuks valusündroomiks (CRPS). Seetõttu olid mõnda aega RSD ja CRPS teineteise sünonüümid ja termineid kasutati vaheldumisi.
1994. aastal klassifitseeris IASP CRPS-i ümber, et hõlmata kahte erinevat variatsiooni, mida märgiti CRPS-i tüüp I ja CRPS-i tüüp II. See uus klassifikatsioon tekitas tehnilise erinevuse RSD ja CRPS II tüüpi vahel. I tüüpi CRPS viitab endiselt seisundile, mida muidu nimetatakse RSD-ks. Teisest küljest kasutatakse II tüüpi CRPS-i viitamiseks seisundile, mida varem tunti kausalgiana, st kroonilise valu sündroomi kohta, mis tuleneb otseselt konkreetsest närvikahjustusest.
RSD ja I tüüpi CRPS on tavaliselt põhjustatud kergest kuni raskest traumast, nagu nikastus, luumurd või muljumine. Seisundi võib jälgida ka muudel põhjustel, näiteks operatsioonil või raskel infektsioonil. Kausalgia, mida praegu nimetatakse sagedamini II tüüpi CRPS-iks, erineb RSD-st selle poolest, et seda põhjustab tavaliselt inimese jäsemete närvivigastus, näiteks muljumisvigastus või noahaav.
Kuigi RSD ja II tüüpi CRPS on oma põhjuste poolest erinevad, on nad identsed mitmesuguste sümptomite poolest, mida nad võivad põhjustada. I ja II tüüpi RSD-d ja CRPS-i iseloomustab valu, mis ulatub põhjusliku vigastuse kohast kaugemale. Näiteks võib inimene olla saanud vigastuse oma käele, kuid tal on sümptomid kaelas või jalgades. Sümptomid võivad ulatuda suhteliselt kergest kuni täielikult kurnavani. Need võivad hõlmata põletavat valu, turset, jäikust ja äärmist puudutustundlikkust. Kaugelearenenud I ja II tüüpi RSD ja CRPS sümptomiteks võivad olla ka tõsine lihasatroofia ja luutiheduse vähenemine.
RSD ja II tüüpi CRPS-i diagnoosimismeetodid erinevad samuti. II tüüpi CRPS diagnoositakse tavaliselt algse närvikahjustuseni. Erinevalt II tüüpi CRPS-ist võib RSD või I tüüpi CRPS-i täpset põhjust mõnikord olla raske täpselt kindlaks teha. I tüüpi RSD või CRPS-i diagnoosimiseks on kasutatud erinevat tüüpi uuringuid, nagu röntgenikiirgus, luuskaneeringud ja nahatestid. Kõigi nende seisundite puhul on diagnostikavahenditena kasutatud ka liigeste vedelikuanalüüsi ja teatud termograafilisi uuringuid.