Kõnehelihäired on häired, mida laps võib kogeda, kui ta õpib rääkima ja hääldab mõnda valet hääldust või ei suuda häält üldse tekitada. On paratamatu, et laps teeb keele õppimisel mitmeid vigu, kuid kui vead on püsivad ja neid ei parandata pärast teatud perioodi või vanust, loetakse haigusseisund häireks. Kõnehelihäired ei piirdu ainult lastega, vaid ka täiskasvanud võivad neid kogeda mõne halvatuse või insuldi korral.
Tavaliselt on kõne helihäirete põhjuseks “artikulaatorite” – nende suuosade, mis aitavad heli tekitada, harjumuspärane vale paigutus. Näiteks “lisp” heli tekib siis, kui inimene paneb keeleotsa s-häält tehes oma ülemiste ja alumiste hammaste vahele, selle asemel, et panna keel lihtsalt hammaste taha. Sellistel juhtudel saab harjumustest loobuda ja häireid ilma suuremate probleemideta ravida. Kõnehelihäireid võivad aga põhjustada ka füüsilised tegurid, nagu geneetilised häired, nagu autism ja Downi sündroom, füüsilised defektid, nagu suulaelõhe, ja kurtus. Ajuosa kahjustus võib põhjustada ka kõne helihäireid, näiteks tserebraalparalüüsi korral.
Kõne helihäireid on üldiselt kahte tüüpi: artikulatsiooni- ja foneemilised häired. Lapsel, kellel on artikulatsioonihäire, on tavaliselt probleeme füüsilise heli tekitamisega, tõenäoliselt seetõttu, et ta pole veel õppinud oma artikulaatoreid õigesti kasutama. Näiteks võib sõna “vikerkaar” kõlada nagu “vikerkaar”, kuna laps ei tea veel, kuidas keelt “r” heli tekitamiseks koolutada. Mõnikord ei asendata heli, vaid see jäetakse välja, nii et näiteks “vikerkaar” kõlab nagu “vikerkaar”.
Foneemiline või fonoloogiline häire on seotud suutmatusega eristada teatud heli teisest. Näiteks võib laps kuulda sõna “kass”, kuid toodab sõna, mis kõlab rohkem nagu “tat”. Mõnel juhul eristab laps helisid kuuldes, kuid ise heli tekitades ei erista neid. Sel viisil ei muudeta mitte ainult heli, vaid mõnikord ka heli või sõna tähendust.
Kui kõne helihäired on diagnoositud, saab neid ravida kõnekeelepatoloogi (SLP) abiga. SLP-l on tavaliselt lapsega üks-ühele seansid, et vead põhjalikult parandada, näidates õiget ja õiget heli tekitamise viisi ning lastes lapsel tegevust jäljendada. Vanemad võivad aidata ka sellega, et räägivad oma lapsega selgelt ja parandavad kõnevead, kui need ilmnevad.