Igal aastal pakuvad USA valitsus koos erafondide ja avalik-õiguslike ettevõtetega üksikisikutele ja organisatsioonidele miljardeid dollareid raha, mida kasutatakse konkreetsete projektide jaoks. See rahastamine, mida nimetatakse toetuseks, ei nõua tagasimaksmist seni, kuni seda kasutatakse projekti rahastamiseks, mille jaoks see eraldati. Toetusi võib anda üksikisikutele, mittetulundus- või mittetulundusühingutele, heategevusorganisatsioonidele või haridusasutustele. Toetuse saamiseks peab aga tulevane saaja esitama organisatsioonile ametliku taotluse. Seda taotlust nimetatakse toetuse ettepanekuks.
Toetusetaotlusi saab esitada mitmel erineval viisil. Mõned organisatsioonid pakuvad taotlusvormi, teised aga nõuavad, et taotleja esitaks kirjaliku dokumendi, mida nimetatakse täielikuks ettepanekuks. Ettepaneku täitmise nõuded on tavaliselt kirjas taotlustaotluses (RFP).
Eduka stipendiumitaotluse ettevalmistamine hõlmab üldjuhul standardse protsessi järgimist. Kui huvitatud osapooled, keda sageli nimetatakse sidusrühmadeks, on otsustanud, et toetus vastab agentuuri või organisatsiooni vajadustele, peaks toetuse koostaja või administraator pakkumistaotluse läbi vaatama. Erilist tähelepanu tuleks pöörata vormindamisele, lehekülgede arvule ja kõigile kvalifitseerimiseks vajalikele komponentidele. Ettepaneku kirjutamise eest vastutav isik peaks seejärel koostama ülevaate või standardvormingu lehe, mida kõik kirjutamisprotsessis osalejad järgima peavad.
Tavaliselt koosneb toetustaotlus teatud komplektkomponentidest. Peaaegu alati nõutakse kaaskirja ja kuigi see peab olema lühike, peaks see ka dokumendi korralikult kokku võtma. Kaaskiri peaks sisaldama teavet taotleja, raha kasutamise kohta ja olulist teavet selle kohta, miks taotleja rahastamiseks sobib.
Toetuse ettepaneku põhiosas peab taotleja andma hinnangu asutuse vajaduste kohta ja seejärel käsitlema konkreetseid eesmärke, mida amet loodab selle rahastamisega saavutada. Samuti tuleb esitada kavandatava programmi üksikasjalik ülevaade. See plaan kirjeldab üksikasjalikult, kuidas raha kasutatakse, ja sisaldab ajakava seatud eesmärkide saavutamiseks. Dokumendis tuleb kirjeldada ka vahendeid, mille abil nende eesmärkide saavutamist mõõdetakse.
Toetuse ettepanek sisaldab tavaliselt taotleja kvalifikatsiooni üksikasju, sealhulgas võtmetöötajate biosid, varasemate tulemuste kokkuvõtteid ja ülevaadet asutuse finantsseisundist. Sageli on vaja ka esialgset eelarvet. Lõpuks tuleks esitada kokkuvõtlik osa, mis koondab põhipunktid ja annab kiire ülevaate kavandatavast programmist. Kui RFP lubab, saab lisa kasutada tõendavate dokumentide, täielike biosside või muu asjakohase teabe jaoks, mis aitab auhinda taotleda.
Viimastel aastatel on rahastamisasutustel tavaks saanud enne täieliku toetuse ettepaneku esitamist taotleda potentsiaalsetelt taotlejatelt lühikest päringukirja. See aitab välja rookida need taotlejad, kelle eesmärgid ei ühti toetuse andjate missiooniga. See protsess takistab ka agentuuridel kulutamast palju aega ja raha selleks, et koostada täielikke ettepanekuid raha kohta, mille jaoks nad ei ole kvalifitseeritud või ei suuda neid täielikult ära kasutada.