Kolmanda osapoole hüvitis on hüvitis kolmanda isiku, mitte teenuse saaja poolt osutatud teenuste eest. Seda nähakse kõige sagedamini tervishoiu kontekstis, kus patsient saab ravi ja kindlustusselts maksab teenusepakkujale. Kolmanda osapoole hüvitist saab makseviisina kasutada ka muudes olukordades, tavaliselt teenust pakkuva isiku äranägemisel. Inimesed võivad keelduda selle hüvitise meetodi aktsepteerimisest või keelduda teenuste osutamisest teatud seadetes.
Kolmanda osapoole hüvitamisel saab isik teenuse ja teenusepakkuja esitab arve kolmandale isikule. Klient vastutab arveldamisel abistava teabe esitamise eest, sealhulgas kolmanda osapoole nimi ja muu asjakohane teave, näiteks kindlustuse identifitseerimisnumber. Kolmas osapool tasub arve või keeldub sellest, kui teenused ei ole kaetud. Arvest keeldumise korral esitab teenusepakkuja kliendile arve. Arveid saab saata ka siis, kui maksed on vaid osaliselt kaetud.
Seda süsteemi kasutavad haigekassad, nagu ka valitsuse hüvitiste programmid. Mõned tööandjad lubavad oma töötajatel esitada neile teatud toodete ja teenuste eest arve kolmandate isikute hüvitamiseks. Tööandja võib näiteks lubada inimestel ettevõtte poliisi alusel autosid rentida. Auto võetakse välja töötaja nimele, kuid renditasu, rendikindlustuse ja muud autorendiga kaasnevad kulud tasub tööandja.
Mõnel juhul peab hooldusteenuse osutajal olema eelnevalt olemasolev suhe hüvitist maksva poolega. Tervisekindlustusseltsid kasutavad tavaliselt näiteks arstide ja teiste tervishoiuteenuste osutajate võrgustikku. Eeldatakse, et nende kliendid proovivad hooldust otsides esmalt neid teenusepakkujaid. Kui nad pöörduvad võrguvälise arsti poole, ei pruugita hüvitist maksta või see võib olla palju väiksem kui muidu. Seevastu teenusepakkujad võivad keelduda teatud ettevõtetelt või organisatsioonidelt kolmandate isikute hüvitiste vastuvõtmisest. Inimesed teevad seda tavaliselt siis, kui nad on mures õigeaegse tasustamise pärast.
Kolmanda osapoole hüvitamine võib nõuda eelnevat heakskiitu. Makse eest vastutav osapool vaatab pakutud tooted ja teenused üle, et otsustada, kas need tuleks hõlmata. Tavaliselt keelavad poliitikad konkreetselt teatud asjade (nt tervisekindlustuse puhul plaaniliste või eksperimentaalsete meditsiiniliste protseduuride) hüvitamise. Tavaliselt saavad inimesed heakskiidetud ja keelatud teenuste loendi, et nad saaksid seda eelnevalt planeerida ja vältida tasumata arve üllatust.