Tuntud ka kui ootusteooria, ootusteooria on strateegia, mida investorid kasutavad intressimäärade tulevase tootluse prognoosimiseks. Sisuliselt väidab ootusteooria, et praegusi pikaajalisi intressimäärasid hinnates on võimalik määrata lühiajaliste intressimäärade kulgu. Kuigi sellel teoorial on mitmeid toetajaid, usuvad paljud investorid ja finantseksperdid ka ootuste teooria taga olevat loogikat, mis on vigane ega ole iseenesest tulevaste lühiajaliste intressimäärade täpne indikaator.
Neile, kes usuvad, et ootusteooria kontseptsioon on kasulik, märgitakse sageli, et paljud investeerimisstrateegiad tuginevad tulevase tootluse ennustamiseks mineviku liikumiste hindamisele. Kuna see lähenemisviis on osutunud edukaks aidates valida tarku investeeringuid, nagu aktsiad ja toorained, saab sama lähenemisviisi kasutada ka lühiajaliste intressimäärade liikumise ennustamisel. Sageli viitavad teooria pooldajad ka anekdootlikele tõenditele, mis näivad seda lähenemist toetavat.
Detraktorid märgivad mõnikord, et kuigi ootusteooria idee võib olla abiks tulevaste liikumiste ennustamisel, ei suuda see õigete prognooside tegemise ülesannet täita ilma muid ressursse kasutades koostööta. Teisisõnu, ootusteooria on hea, kui seda kasutatakse investeerimisotsuse tegemisel ühe tegurina, kuid kui seda kasutatakse üksi, on see suure tõenäosusega vale. Sel põhjusel nõuavad taunijad tavaliselt, et teooriat kasutataks koos teiste strateegiatega või seda ei kasutataks üldse.
Üks ootusteooria olemuslikest ohtudest on see, et tulevaste lühiajaliste intressimäärade hinnangut võib olla väga lihtne üle hinnata. Kuna teooria tugineb ainult pikaajaliste intressimäärade varasema tootluse analüüsile, võib selle lähenemisviisiga hõlpsasti välja jätta andmed, mis võivad lühiajaliste intressimäärade muutusi vähendada. Sellised tegurid nagu poliitilised nihked, katastroofiolukorrad või järsud muutused tarbijate maitsetes ja nõudmistes võivad kergesti mõjutada intressimäärade suunda ja viia selle teooria abil välja töötatud prognoosid rivist välja.
Samuti ei võta ootusteooria arvesse riskielementi, mis võib mõjutada ka intressimäärade taset üldiselt. Näiteks ei tunnista teooria tõsiasja, et forvardintressid ei anna alati selget pilti tulevastest intressimääradest, mis muudab riski investeerida pigem lühiajalistesse võlakirjadesse kui pikaajalistesse võlakirjade emissioonidesse. Teooria ei sisalda ka võimalust reinvesteerida ja seetõttu tuua sisse uut tegurit, mis võib intressimäärasid dramaatiliselt mõjutada.
Üldiselt ei peeta ootusteooriat üksi kõige usaldusväärsemaks lähenemisviisiks. Siiski võib see mõnikord olla abiks laiema tegurite põhjal tehtud ennustuste kahekordseks kontrollimiseks. Seda seetõttu, et pikaajaliste intressimäärade olukorra arvestamine koos nende muude teguritega võib aidata minimeerida vigu, mis tekiks juhul, kui intressimäärad üldse arvesse ei võeta.