Panga ristmüük on strateegia, mis võimaldab asutusel pakkuda oma klientidele laiemat valikut pangateenuseid ja -tooteid. Üldine idee seisneb selles, et kui klient tuleb panka ühe teenuse järele, tekib tänu sellele juba olemasolevale suhtele võimalus tulevikus ka muid vajadusi rahuldada. Kui pankade ristmüük on kõige parem, peab pank tänu väljakujunenud suhtele olemasolevate klientidega nende lisateenuste müümiseks vähem pingutama. Kliendid saavad sellest kasu, sest nad saavad seda, mida nad vajavad, partnerilt, keda nad juba tunnevad ja usaldavad.
Üks tüüpilisemaid pankade ristmüügi näiteid on tšeki- või hoiukontoga kliendi otsus pöörduda panga poole mõne muu soovitud finantsteenuse saamiseks. Näiteks võib klient autolaenu korraldamiseks pöörduda panga poole, selle asemel, et kasutada uue auto ostmiseks edasimüüja rahastamist. Parimal juhul suudab pank kliendiga vastu tulla ja pakub intressimäära, mis on parem diileri finantseerimisest. Klient saab kasu finantseerimise tagamisest madalamate isiklike kuludega, samas kui pank saab kasu selle kliendi täiendavast äritegevusest.
Panga ristmüügi jõupingutuste tulemusena võidakse hankida ka muid finantsteenuseid. Kliendid võivad otsida panga abi laste hoiukontode loomisel, usalduskontode loomisel või isegi panga egiidi all pakutava krediitkaardi tagamisel. Kõrvalteenuseid, nagu elektroonilised rahaülekanded, akreditiivid ja mitmed muud võimalused, laiendatakse sageli ka klientidele, kellel on juba pangaga suhe. Igas stsenaariumis on tegevuse aluseks kliendi ja panga vahel juba olemasolev positiivne suhe ning mõlema poole valmisolek selle suhte ulatust avardada.
Panga ristmüük peab toimuma vastavalt panga asukohariigi jurisdiktsioonile kehtivatele kaubandus- ja müügieeskirjadele. Nende eeskirjade järgimine on kasulik nii kliendile kui ka pangale, kuna mõlema poole õigused ja kohustused on selgelt määratletud ning mõlema poole parimad huvid on nende eeskirjadega kaitstud. Praktikas tähendab see, et pangad ei saa kasutada müügitaktikat, et motiveerida tarbijaid kasutama teenuseid, mis ei vasta nende praegusele finantsolukorrale, ning pangad ei ole kohustatud teatud teenuseid laiendama klientidele, kes kujutavad endast lubamatult suurt riski.