Õiglane tasu on kokkulepe, mille puhul võlgnik otsustab kasutada vara teatud tüüpi finantskohustuse, näiteks võla, tagatisena. Kuigi võlgnik säilitab vara üle kontrolli ja kasutab seda, on võlausaldajal selle vara suhtes nõue juhul, kui kohustus peaks täitma. Tavaliselt on selle kokkuleppe puhul võlausaldajal õigus kasutada kohtumenetlust, et taotleda vara omandiõigust ja kindlustada võlgnevuste tasumine.
Õiglase tasu loomine algab sellest, et omanik pakub võlausaldajale võlgnevuse tagatiseks mingisugust vara. Eeldades, et vara väärtus on võlgnetava summaga võrdne või suurem, aktsepteerib võlausaldaja tavaliselt selle tagatise pandi. Vastutasuks selle aktsepteerimise eest kohustab võlgnik, et tasumata võla tasumata jätmise korral on võlausaldajal õigus saada võla tasumiseks kontroll selle vara üle.
Sõltuvalt asjaomases jurisdiktsioonis kehtivatest seadustest hõlmab õiglane tasu tavaliselt kohtusse apellatsiooni esitamist. Kohus hindab asja sisuliselt ja teeb otsuse. Mõnikord võib kohus otsustada panditud väärtpaberi omandiõiguse lihtsalt võlausaldajale üle anda ja lugeda asja lahendatuks. Muul ajal võib kohus otsustada vara müügi korralduse anda, kusjuures müügist saadav tulu hüvitab võlausaldajale ja katab kohtukulud. Kui pärast kohustuse täitmist jääb raha alles, võib need välja pakkuda võlgnikule, kes on ühtlasi ka kohtumenetluses kostja.
Õiglase tasu korraldamine on sageli viis, kuidas võimaldada võlgnikul saada võlausaldajalt atraktiivsemaid rahastamisvõimalusi. Teatud vara pantimine tehingu tagatiseks aitab leevendada osa riske, mille võlausaldaja võtab, andes võlgnikule laenu või muud laenu. Kuna pant täidetakse vaid viivituse ulatuses, on võlgnikul võimalik vara kasutada viisil, mis ei mõjuta selle väärtust. Lisaks ei saa võlgnik vara võlakohustuse kehtivuse ajaks müüa ilma võlausaldaja selgesõnalise loata. Kui võlg on täielikult tagasi makstud, tühistatakse kõik võlausaldaja nõuded seoses õiglase tasuga ning võlgnik võib selle varaga teha, mida ta soovib.