Mis on struktureeritud kaubafinantseerimine?

Struktureeritud toormefinantseerimine on keeruline viis toorainete rahvusvahelise kaubanduse rahastamiseks. Turuosaliste hulka kuuluvad finantskauplejad, kaupade tootjad, nagu energiaettevõtted ja põllumehed, aga ka investeerimispankurid ja riskijuhtimise spetsialistid. See hõlmab teatud kaupadega kauplemist, alates naftast kuni metallide ja põllumajandustoodeteni. Struktureeritud kaupade rahastamisega on seotud ainulaadsed riskid, kuigi see kokkupuude on see, mis aktiivsust juhib. Tehing võib hõlmata seda, et üks osapool annab arenguriigile finantslaenu vastutasuks mõne tooraine tulevase tarnimise eest.

Seda rahastamisvormi kasutatakse tavaliselt siis, kui turuosaline teeb äri areneva majandusega. Riskid hõlmavad võimalust, et isegi pärast laenu väljastamist ei suuda eksportiv riik poliitiliste või majanduslike pingete tõttu tooteid tarnida. See on nihe traditsiooniliselt riskilt, mis hõlmab võimalust, et laenuvõtja ei suuda laenuandjale raha tagasi maksta.

Traditsioonilistes finantseerimisvormides saab kapitalile juurdepääsu võimaldada lähtuvalt kliendi finantsstabiilsusest. Struktureeritud kaubafinantseerimine pakub teistsugust lähenemist, mis keskendub selle asemel ettevõtte võimele järgida toodete tarnimise kokkulepet. See saavutus, eriti valitsuse või majanduse põhjustatud karmides välistingimustes, võib avada ukse arengumaade ettevõtete rahastamisele, mis muidu poleks olnud võimalik.

Struktureeritud kaupade rahastamise tehingu ühel küljel on laenuasutus. See pank kujundab tavaliselt struktureeritud kaubatooteid üksikute tehingute põhjal. Osapooleks, kes selle tehingu teist poolt arengumaal esindab, võib olla naftatootja või põllumees.

Laenuandja kohustuseks on teha piisavad taustakontrollid, et teha kindlaks kauba tarnimise tõenäosus. Arvestades, et tootja võib tegutseda riigis, kus rahastajat ei ole, võib selle hinnangu andmiseks olla vaja kaasata kolmas osapool. Mõned tingimused, mida saab hinnata, hõlmavad tarnija reaalset suutlikkust toota sobivas koguses kaupu. Arvesse tuleb võtta ka eksportija tegevuse elujõulisust, sealhulgas tagada, et ettevõttel oleks piisavalt ressursse, et hüvitada kaupu tarnivatele töötajatele.