Sotsiaalne piirkulu on kombinatsioon toodete ja teenustega seotud erakuludest ning ühiskonna kui terviku kantavatest avalikest kuludest. Kui toode või teenus põhjustab kahju, näiteks reostust, võib sellega kaasneda täiendav sotsiaalne piirkulu. Ja vastupidi, kui see pakub kasu, näiteks elatustaseme paranemist, poleks see nii. Majandusteadlased ja teised saavad erinevate vahenditega analüüsida nii avalike kui ka erasektori kaupade ja teenuste kulusid ja tulusid.
Lihtsa näitena võib öelda, et kui riigiasutus sillutab teid, kannab see kohe mingeid erakulusid. See peab maksma materjalide, disaini ja tööjõu eest. Nendel teedel võib olla mõningaid eeliseid, nagu ummikute vähenemine ja kaubavedu. Neil võib olla ka kulusid; kui need on näiteks halvasti kavandatud, võivad need kaasa aidata ummikutele või halvendada elukvaliteeti naaberkogukondades. Teel võib selle tulemusena olla sotsiaalne piirkulu.
Välismõjude arvutamine, kuna on teada välised tegurid, mis toovad ühiskonnale kasu või probleeme, võib olla keeruline. Mõnda välismõju on lihtne tuvastada ja kvantifitseerida. Reostust saab näiteks väljendada puhastuskuludena ja reostuskahjustuste tekitatud kuludena. Midagi, nagu suurem juurdepääs haridusele või elukvaliteedi tõstmine, võib aga majanduslikus mõttes olla keerulisem määratleda. Kui piirkonnas tegutsev ettevõte annetab näiteks ühiskondlikele organisatsioonidele, võivad otsesed sotsiaaltoetused ületada kulutusi, sest nende organisatsioonide tööl võib olla suur mõju.
Mõnda sotsiaalset piirkulu võib pidada äritegevuse hinnaks vastuvõetavaks. Näiteks elektri tootmine võib tekitada sotsiaalset piirkulu söel töötavate elektrijaamade saaste näol. Kuna elektril endal on tarbijatele ja üldsusele palju kasu, võib see olla õiglane kompromiss, kuigi valitsused võiksid julgustada investeeringuid alternatiivenergiasse. Muudel juhtudel ei pruugi sotsiaalne piirkulu olla mõistlik, kuna toode või teenus võib pakkuda nii vähe eeliseid.
Valitsuse eeskirjad tööstustegevuse kohta võivad käsitleda sotsiaalseid piirkulusid ja pidada seda teguriks. Näiteks on paljudel riikidel reostusvastased seadused, mis piiravad saaste hulka, mida ettevõtted võivad äritegevuse käigus seaduslikult vabastada. Need seadused on loodud selleks, et hoida potentsiaalselt saastavate tegevuste sotsiaalseid piirkulusid madalal. Ka arengust huvitatud majandusteadlased võivad seda kaaluda, kui nad koostavad ettepanekuid majanduse laiendamiseks ja parandamiseks, kuna nad ei taha tekitada sotsiaalseid probleeme, kiirustades tegelema majandusliku ebastabiilsuse või ebavõrdsusega.