Pakkumise hinnavahe on võrrand, mida kasutatakse finantsturgudel aktsiatega kauplemiseks. See näitab erinevust selle vahel, mida investorid on nõus aktsia eest maksma, ja hinna vahel, millega müüjad on nõus sama väärtpaberit võõrandama. Pakkumise hinnavahe on ostu- ja müügihinna vahe ning see mõjutab aktsiaga kauplemishinda ja investorite teenitavat tulu.
Pakkumise küsimise protsess aktsiaturul sarnaneb oksjoni seadistusega. Pakkumishind kajastab viimast hinda, millega ostjad on nõus aktsiaid ostma. Pakkumise hind, mida nimetatakse ka küsihinnaks, peegeldab viimast väärtust, millega müüjad on nõus varud maha laadima. Nende kahe hinna erinevus näitab ostu-müügi vahet. Seda summat hoiab teenitud tasuna börsikaupleja või turuspetsialist, kes hõlbustab kauplemiskorraldust preemiana finantsturgudel kauplemise suurendamise eest.
Näiteks kui üks suur kauplemisettevõte A soovib osta 100 aktsiat X hinnaga 10 USA dollarit (USD) aktsia kohta, on see summa pakkumishind. Kui mõni teine suurettevõte B soovib müüa aktsiat X hinnaga 10.25 USD aktsia kohta, kajastab see summa pakkumise hinda. Nende hindade erinevus on 0.25 USD aktsia kohta ja see on pakkumise vahe.
See, kuidas seda aktsiaturul rakendatakse, hõlmab kolmanda osapoole investorit. Investor, kes soovib osta X aktsiaid, saab seda teha 10.25 USD eest kauplemisettevõttelt B. Kui see investor soovib aktsiaid müüa, saab ta seda teha ettevõttele A 10 USD eest, kui ta nii soovib.
Pakkumise vahe põhineb aktsia pakkumisel ja nõudlusel. Mida rohkem on konkreetse väärtpaberi kohta pakkumisi, seda suurem on nõudlus ja see toob kaasa kõrgema aktsiahinna. Kui pakkumisi on rohkem kui pakkumisi, kaalub pakkumine teatud aktsia nõudlusest üles ja see viib väärtpaberi hinna madalamale.
Elektroonilisel turul, nagu Nasdaq Ameerika Ühendriikides, viiakse ostjad ja müüjad börsil arvutite abil kokku. See vähendab halduskulusid, kuigi turuspetsialistid on endiselt seotud tehingutega. Need spetsialistid postitavad pakkumis- ja pakkumishinnad arvutisse ning ostjad ja müüjad viiakse kokku elektrooniliselt.
Börsil, kus on aktiivsed turuspetsialistid, sealhulgas New Yorgi börsil (NYSE) ja Londoni börsil (LSE), hakkab reaalajas kaupleja vastutama ostjate ja müüjate sobitamise eest. Seejärel määratakse vastavalt sellele pakkumise vahe. Lisaks reaalajas kauplemisele on NYSE-l ja LSE-l ka elektroonilise kauplemise element.