Investeerimisstiimulid on valitsuse skeemid, nagu maksusoodustused ja subsiidiumid, mis on mõeldud investeeringute soodustamiseks sihitud geograafilistesse piirkondadesse. Need on spetsiaalselt mõeldud algtaseme investeeringute soodustamiseks, vastandina juba asukohas juba asutatud ettevõtte käimasoleva tegevuse toetamisele. Investeerimisstiimulite tavaline kasutamine on julgustada ettevõtet suunama oma ressursse teatud majandusse, avades tehaseid, kontoreid või muid sarnaseid toiminguid.
Investeerimisstiimulite üks esmaseid eesmärke on majanduse parandamine vaesunud või muul viisil mahajäänud piirkonnas. Suure ettevõtte, näiteks autotehase meelitamine võib piirkonna elukvaliteeti oluliselt parandada. Samuti võib see luua aluse veel mitme põlvkonna õitsengule.
Investeerimisstiimuleid võib kasutada ka uute uuenduste toomiseks vähemarenenud piirkondadesse. See võib luua töökohti ja aidata kaasa kogukonna kasvule. Näiteks võib olla üks suur ettevõte, mis saab stiimuleid ja loob seega oma kohalolekuga rohkem tööstust. Seal, kus kunagi tööstust polnud, saab terve elanikkond orienteeruda uuele eluviisile, sealhulgas omandada erinevaid oskusi.
Kõige tavalisem kaudse investeerimise stiimul on maksukrediit. See kasu võib olenevalt vajadusest olla suunatud konkreetsetele või üldistele tööstusharudele, mis asuvad teatud piirkonnas. Seda saab kasutada ka tulumaksukrediidina investoritele, kes toetavad teatud äritegevust.
Valitsus võib anda ka otseinvesteeringute stiimuleid, näiteks subsiidiume, mida nimetatakse ka investeeringutoetusteks. Need fondid on mõeldud tööstuse arengu soodustamiseks konkreetsetes valdkondades. Seda kasutatakse sageli piirkonna majanduslikust depressioonist välja toomiseks.
Mõned rühmad suhtuvad investeerimisstiimulite kasutamise mõttekusesse kahtlusi. Üks murekoht on see, et tööstuse järsk tõus konkreetses piirkonnas kahjustab keskkonda. Teised arvavad, et investeerimisstiimulite ulatusliku reguleerimise puudumine paljudes valitsustes võib kaasa tuua otsuseid, mis toovad kohalikule ja maailmamajandusele rohkem kahju kui kasu.
Samuti on olnud muret, et investeerimisstiimulid võivad rikkaimates riikides tootmist ebaproportsionaalselt suurendada, kuna neil riikidel on jaotamiseks kõige rohkem vahendeid. Mõned arvavad, et nende stiimulite ülemaailmne reguleerimine on ainus viis jõukuse levitamiseks nii, et see tooks kasu neile, kes seda kõige rohkem vajavad. Teised rühmad usuvad, et igal rahval peaks olema vabadus teha stiimuleid puudutavaid otsuseid.