Mis on pearahamaksed?

Pearaha on ettemaksed, mida haigekassa teeb tervishoiuteenuse osutajatele. Tavaliselt nõuab see lähenemisviis fikseeritud summa kindlaksmääramist, mis tehakse teenusepakkujale igakuiselt, kusjuures seda summat vaadatakse igal aastal või muul viisil regulaarselt. Tervishoiuorganisatsioon või HMO on üks levinumaid grupi tervisekindlustuse plaane, mis kasutavad seda lähenemisviisi arstidele osutatud teenuste hüvitamiseks.

Pearaha maksmise idee seisneb selles, et tervishoiuplaani liikmetel oleks vajaduse korral juurdepääs arstidele. Samal ajal saavad kokkuleppes osalevad arstid teadmise, et neil on iga kalendrikuu kohta vähemalt minimaalne sissetulek. Selle lähenemisviisi kolmas eelis on võime piirata ravikulusid, mis teoreetiliselt aitab vältida nende kulude kasvu tempos, mis on majandusest ees.

Teenusepakkujad kasutavad iga plaaniga seotud arsti pearaha suuruse määramiseks erinevaid kriteeriume. Üks tegur, mida leidub peaaegu kõigis olukordades, on iga arsti pakutavate teenuste valik. Sageli mõjutab igakuise makse suurust ka selle arsti juurde patsientideks määratud plaani liikmete arv. Pole ebatavaline, et HMO võtab arvesse ka tavapäraseid ja tavalisi tervishoiukulusid selles piirkonnas, kus arst asub.

Kui paljud arstid leiavad, et töötamine tervishoiuorganisatsiooniga ja pearaha saamine toimib väga hästi, siis teised sõlmivad programmiga lepingu ja otsustavad pärast esialgse lepingu täitmist mitte pikendada. See kehtib eriti siis, kui plaanis osalevad vaid mõned kohalikud arstid ja igale sellisele arstile on määratud suur hulk patsiente. Selle tulemusena ei pruugi arst olla võimeline teistele tulusamatele patsientidele korralikku abi osutama ja praksis hakkab raha kaotama.

Lisaks pearahale võivad osalevad arstid saada ka iga-aastast lisatasu. Paljud HMO-d loovad nn riskikogumi. See on lihtsalt konto, mida rahastatakse summas, mis võrdub teatud protsendiga osalevatele arstidele tehtud maksetest. Kui HMO-l on hea aasta ja see teenib kasumit, saavad need arstid osa sellest fondist boonusena. Kui tervishoiuorganisatsioon ei suuda mingil kalendriaastal kasumlikkust saavutada, kasutatakse riskifondi vahendeid kahjumi hüvitamiseks, mitte osalevate arstide mis tahes boonusteks.