Edasilükatud intress on igasugune intress, mida rakendatakse laenujäägile, kui laenulepingu tingimused võimaldavad järgmise maksena olla väiksem kui tasumisele kuuluv intressisumma. Seda tüüpi korraldust leidub mõnikord nn reguleeritava intressimääraga hüpoteeklaenuna või ARM-ina. Samuti on võimalik fikseeritud intressimääraga hüpoteek olla struktureeritud sätetega, mis võimaldavad intressi edasi lükata. Kui edasilükatud intress põhjustab laenujäägi suurenemist, tekitab see olukorra, mida nimetatakse negatiivseks amortisatsiooniks, kuna jääk makse tulemusena ei vähenenud.
Üks lihtsamaid viise edasilükatud intresside toimimise mõistmiseks on kaaluda seda funktsiooni sisaldavat korrigeeritud intressimääraga hüpoteeki. Kui laenu intressimakse võimalus on 1000 USA dollarit (USD) ja tingimused võimaldavad vähendada makset 800 USD võrra, loob see olukorra, kus vähendatud makse tegemisel lisandub laenu põhisaldole 200 USD. Tavaliselt puudub nõue, et võlgnik peaks tegema väiksema makse ja suurendama selle tulemusel jääki; ta võib otsustada loobuda edasilükatud intressi pakkumisest ja tasuda kogu makse. Selle põhjuseks on asjaolu, et ARM-i edasilükatud intressivõimaluse kasutamine suurendab igakuiste maksete potentsiaali hüpoteegi eluea teatud ajahetkel.
Fikseeritud intressimääraga hüpoteeke, mis sisaldavad edasilükatud intressi funktsiooni, nimetatakse sageli astmelise maksega hüpoteegideks. Nagu reguleeritava intressimääraga hüpoteegi puhul, võimaldab astmelise maksega hüpoteek võimaluse teha perioodiliselt vähendatud kuumakse. Kuigi see kokkulepe võib olla abiks rahaliste vahendite nappuse korral, suurendab see ka tõenäosust, et regulaarsed kuumaksed hiljem suurenevad. Seetõttu on oluline kasutada edasilükatud intressi alles pärast otsuse võimalikku mõju kuueelarvele tulevikus.
Hüpoteeklaenulepingute puhul ei ole edasilükatud intressi kasutamine ebatavaline. Seda tüüpi intressimäärasid võib leida nii eluaseme- kui ka ärihüpoteekidest, mida väljastatakse paljudes riikides üle maailma. Parima kasu korral võimaldab korraldus korraldada võlakohustuste tasumist nii, et mõju laenule endale on minimaalne, võimaldades samal ajal võlgnikul vältida viivisi või muid karistusi, mis on seotud muude kohustustega peale hüpoteegi.