Institutsionaalne investor (II) on suur üksus, kellel on juurdepääs olulisele investeeringuteks kasutatavatele vahenditele. Institutsionaalsed investorid teevad investeeringuid teiste nimel ja neil on turul suur jõud, moodustades enamikul finantsturgudel üle 70% tehingutest. Tihedalt seotud mõiste on välisinstitutsionaalne investor (FII) – üksus, mis teeb investeeringuid välisfinantsturule, nagu näiteks Indiasse investeeriva Briti institutsionaalse investori puhul.
Investeerimispangad, maaklermajad, investeerimisfondid, kindlustusseltsid, kolledžite sihtkapitalifondid, pensionifondid ja riskifondid on kõik institutsionaalsete investorite näited. Need organisatsioonid koondavad suure hulga inimeste rahalisi sissemakseid, investeerides turule fondi panustanud inimeste nimel. Näiteks pensionifond kogub töötajatelt ja ametiühinguliikmetelt sissemakseid ning investeerib need koos. Investeerimisvalikuid dikteerivad investeerimisühingu töötajad ning need töötajad kasutavad erinevaid oskusi, et otsustada, kuidas ja millal raha investeerida.
Olulise rahalise toetuse omamise eeliseks on see, et institutsionaalsel investoril on võimalik luua väga mitmekesine portfell, mis tugevdab tema finantspositsiooni. Kuna need investorid tegelevad suurte rahasummadega, saavad nad ka eeliskohtlemise ja neil on õigus saada erihindu, mida avalikkusele ei tehta. Institutsionaalsetel investoritel võib olla ka tohutu mõju turule ja üksikute ettevõtete maksevõimele, kuna neil on nii suur finantsjõud.
Finantsregulatsioone kohaldatakse institutsionaalsetele investoritele erinevalt kui teistele turul tegutsejatele. Üldjuhul reguleeritakse neid vähem ja need ei ole nii kaitstud kui tarbijad. Regulatiivset kaitset peetakse vähem vajalikuks, kuna institutsionaalsed investorid peaksid ise kontrollima ja oma investeeringuid targalt juhtima, kuigi kõik finantsturgudega seotud huvilised ei ole seda lähenemisviisi reguleerimisele tingimata omaks võtnud.
Inimestele, kes ei ole turul kogenud, võib institutsionaalse investoriga töötamine teenida paremat investeeringutasuvust kui iseseisvalt investeerides. Institutsionaalsed investorid kaitsevad oma kliente turu kapriiside eest ja võivad mõnikord teenida väga kõrget tulu. Kontrolli puudumine investeeringute üle tähendab aga ka seda, et tarbijad ei saa oma investeeringute suunda kujundada ning see võib seada nad ohtu, kui nende nimel investeerivad ettevõtted ei suuda tuvastada turusuundumusi.