Mitmefaktoriline mudel on modelleerimistööriist, mida kasutatakse hinnakujunduse muutuste ja muude turusündmuste põhjuste tuvastamiseks. Seda tüüpi kapitalivarade hinnamudelit saab rakendada üksikule väärtpaberile või kasutada kogu portfelli suhtes. See saavutatakse, analüüsides seoseid kohaldatavate muutujate vahel, mille tulemuseks on selle väärtpaberi või väärtpaberite rühma tootlus, ja see hõlmab alati vähemalt kahte konkreetset tegurit. Nende muutujate vahelise seose mõistmine annab väärtuslikke vihjeid, mis võivad aidata investoritel teha mõistlikke otsuseid seoses nende väärtpaberite edasise võõrandamisega.
Mitmefaktorilise mudeli üks peamisi eeliseid on võimalus aidata investoril valida väärtpabereid, mis sobivad ideaalselt selle portfellitüübiga, mida ta soovib arendada. Näiteks kui investor soovib sihtida investeerimisvõimalusi, mis pakuvad kindlat vahemikku rahalist tulu, kandes samas riski, mis ei ületa kindlaksmääratud taset, võib see mudel hõlbustada nende väärtpaberite tuvastamist. Investorid, kes soovivad investeeringuid riskitaseme osas muuta, võivad seda lähenemist rakendades aidata luua portfellis soovitud tasakaalu.
Kuigi mitmefaktorilise mudeli jaoks on mitu klassifikatsiooni või tüüpi, eristavad paljud investeerimisspetsialistid kolm põhiliiki või -klassi. Makromajanduslik mudel võtab sageli arvesse selliseid tegureid nagu praegused intressimäärad, inflatsiooni- või majanduslanguse määr ja praegune töötuse tase. Põhimõttelises mitmefaktorilises mudelis vaadeldakse tähelepanelikult antud väärtpaberi tootlust ja selle alusvara väärtust. Statistilise mudeli puhul keskendutakse tavaliselt iga vaadeldava väärtpaberi tuludele, võrreldakse ja vastandatakse iga väärtpaberi toimivust.
Kuigi mitme teguri mudelistrateegiat saab koostada kahe teguri abil, on sageli soovitav kasutada suuremat arvu. Üks populaarne mudel on tuntud kui Fama ja Prantsuse mudel. See on tegelikult kolmefaktoriline mudel, mis võtab arvesse asjaomaste väärtpaberite bilansilist väärtust, väärtpabereid emiteerivate ettevõtete suurust ja turul leiduvat ülemäärast tulu. Enamiku rakenduste puhul on idee selles, et ajaloolisi andmeid õigesti tõlgendades ja erinevate tegurite mõju arvesse võttes on võimalik täpselt ennustada, kuidas väärtpaberid tulevikus toimivad. Seejärel saab investor otsustada, kas antud väärtpaber on väärt soetamist või hoidmist või tuleks vara müüa ja asendada mõne muu väärtpaberiga.