Esmased reservid on varad, mis pangal on väljamaksete, laenude ja muude kiiret või kohest likviidsust nõudvate tegevuste katmiseks. See summa sisaldab ka föderaalreservis asuvat raha ja on sisuliselt minimaalne summa, mis on panga jaoks vajalik kontode katmiseks ja äritegevuseks. Pankadel on tavaliselt ka teisesed reservid, mis on lühiajalistesse väärtpaberitesse investeeritud varad ja muud investeeringud, mis maksavad intressi ja teenivad asutusele tulu. Esmaseid reserve ei tohiks segi ajada esmase reservi määraga, mis on organisatsiooni kulutatava netovara ja selle kogukulude võrdlus.
Mõistet “esmane reserv” kasutatakse panganduses selleks, et tähistada teatud liiki sularaha ja sarnaseid varasid, mida saab kasutada kiire ja ligipääsetava likviidsusena. See on minimaalne rahasumma, mis peab pangal olema käepärast või pangale juurdepääsetav, et see toimiks, ja võib mõnes valdkonnas olla seadusega nõutav väärtus. See hõlmab varasid, mis asuvad panga asukohas, samuti raha, mis on föderaalreservis, mida kasutatakse selle asutuse kontode kindlustamiseks. Esmaste reservide hulka kuuluvad ka laekunud, kuid veel laekumata tšekid.
Erinevalt esmastest reservidest on sekundaarsed reservid vahendid, mis ei ole pangale koheselt kättesaadavad, kuid mis tavaliselt loovad organisatsioonile tulu. See hõlmab varasid, mille pank on investeerinud turvalistesse, tavaliselt lühiajalistesse võlakirjadesse või muudesse väärtpaberitesse. Erinevalt esmastest reservidest ei kuulu need vahendid asutuse minimaalse nõutava vara hulka, mis võimaldab pankadel seda raha investeerida tulude ja kasumi teenimiseks. Sekundaarsed reservid ei ole tavaliselt pangale kättesaadavad ja neid ei võeta likviidsuse allikana juhul, kui sellelt tehakse väljamakseid.
Esmaseid reserve ei tohiks segi ajada organisatsiooni esmase reservi määraga, mis näitab, kui hästi saab ettevõte ilma sissetulekuteta tegevust jätkata. See väärtus määratakse lihtmurruna, milles lugeja ehk ülemine arv on ettevõtte kulutatav netovara. Need varad hõlmavad nii olemasolevaid rahalisi vahendeid kui ka raha, mida ei investeerita pikaajaliselt ja mis on kergesti ligipääsetav. Selle murdosa nimetaja või madalam väärtus on organisatsiooni kogukulud, sealhulgas tegevuskulud ja muud kulud. See murdosa muudetakse seejärel kümnendkohaks, mis näitab, kui hästi suudab ettevõte oma kulusid netovara alusel tasuda ilma täiendavat tulu arvestamata.