Soetusmaksumus kajastab vara või muu objekti väärtust maksustamise eesmärgil. Kulubaasi määramine sõltub kõnealusest kaubast ja kaasatud teabe hulgast. Näiteks võib kulubaas olla seotud vanarauaks müüdud füüsilise vara või investori müüdud investeeringutega, olenevalt kõnealusest objektist. Mõned viisid kulubaasi määramiseks hõlmavad amortisatsiooniga korrigeeritud varasid, FIFO-d (esimene sisse, esimene välja) ja investeeringute keskmist maksumust. Raamatupidajad peavad kulubaasi ülevaatamisel järgima kehtivaid seadusi ja raamatupidamisstandardeid.
Varad kantakse ettevõtte raamatupidamisraamatusse selle soetusmaksumuses. Amortisatsioon on arvestusnäitaja, mis kajastab objekti kasutamist, mille tulemusel on kasumiaruandes vastav kulu. Vara soetusmaksumuse määramisel võetakse aluseks ajalooline hind pluss kõik parandused, millest on maha arvatud vastav kulum. Ettevõtted, kes neid arve ise arvutavad, peavad tõenäoliselt laskma protsessi üle vaadata raamatupidaja. See tagab, et ettevõttel ei teki nende esemete vabaturul müümisel või võõrandamisel täiendavat maksukohustust.
Investeeringutel on kulubaasi määramiseks erinev meetod või meetodid. Mõnel juhul võib investor osta mitu aktsiat või muid esemeid erinevate kuludega. Maksustamisaegne kulubaas sõltub siis antud ajahetkel käes olevate esemete väärtusest. Siin sobib kas FIFO või keskmise kulu meetod. Investorid saavad kulubaasi määramisel suure tõenäosusega valida meetodi, mis antud olukorras kõige paremini sobib.
FIFO kehtib tavaliselt varude hindamisel. Investorid saavad seda kontseptsiooni siiski kulubaasi määramiseks kasutada. Seda meetodit kasutades arvab investor aktsiatükkide müümisel maha esimesena ostetud aktsiad. Seetõttu moodustavad koondnäitajana hiljem ostetud aktsiad kulubaasi. Selle tulemuseks on sageli kõrgeim kulubaas, kui viimati ostetud aktsia maksis kõige rohkem, kuigi see võib toimida ka vastupidiselt, kui aktsia hind oli hilisemate omandamiste ajal madalam.
Kulubaasi määramise keskmise kulu meetodid erinevad mõnevõrra FIFO meetodist. Siin liidab eraisik või ettevõte kõik investeeringu või muu eseme ostud kokku. Seejärel jagades kogukulu kogukogusega, saadakse ühiku maksumus. Mis tahes müüdud esemete korrutamine ühikukuludega ja nende lahutamine algsest koguväärtusest annab kulude aluse. Investeeringute puhul võib nii keskmise maksumuse meetodi kui ka FIFO meetodi puhul olla vajalik korrigeerimine aktsiate jaotuste, dividendide või muude väljamaksete osas.