Õiglane hind on finantstermin, mida tavaliselt kasutatakse kahes erinevas kontekstis. Üks on õiglase väärtuse sünonüümina vara teoreetiliselt erapooletu hindamine, mis võib erineda selle praegusest turuhinnast. Õiglase hinna teine tähendus on see, mille puhul futuurlepingute nõudlus ja pakkumine on võrdsed.
Vara õiglane hind või õiglane väärtus on majanduslik mõiste. Selle eesmärk on anda varale objektiivne hinnang, mitte lihtsalt lähtuda praegusest turuhinnast. Kui turuhinna määrab ainult pakkumine ja nõudlus, siis õiglase hinna puhul võetakse arvesse vara üksikute komponentide kulusid. Ettevõtte puhul võib see hõlmata maad, masinaid, varusid ja personali.
Õiglase hinna puhul võib arvesse võtta ka varaga toodetud eseme väärtust, olgu selleks siis füüsilisest varast tootmine või finantsvarast saadav rahaline tulu. Õiglase väärtuse hindamisel võib olla ka subjektiivsemaid elemente, näiteks kui kasulik on vara konkreetsele potentsiaalsele ostjale. Näiteks seab kalamüüja poodi, kust on lihtne sadamasse pääseda, kõrgema väärtuse kui pagar samasse poodi.
Kõige levinum õiglase väärtuse kasutamine on raamatupidamises. Ühes arvestusvormis, mida nimetatakse ajalooliseks maksumuseks, peavad ettevõtted loetlema oma varade väärtused selle põhjal, mida nad nende eest tegelikult maksid. Teises vormis, turuhinnas, peavad nad loetlema väärtuse selle põhjal, kui palju nad praegu väärt on. Kuigi sageli tehakse seda hetke turukursside järgi, saab seda teha ka õiglase väärtuse arvutamise teel. Enamikus riikides kehtivad selle õiglase väärtuse arvutamise kohta ranged reeglid.
Futuurlepingute puhul saab kasutada ka õiglast hinda. Need on varad, millega kaasneb õigus osta kaup kindlaksmääratud hinnaga tulevikus. Õiglane hind on defineeritud kui see, mille puhul teatud tüüpi futuurlepingute nõudlus kaetakse täpselt müügis olevatega. Teoreetiliselt on see igal ajal valitsev turuhind, kuid turu puudused tähendavad, et see ei ole alati nii.
Seda tüüpi õiglase hinna mõõtmise täpne meetod varieerub olenevalt asjaomasest kaubast. Üldreeglina võtab iga meetod arvesse praegust turukurssi ja intressikaotust, mis tekib raha seotusest kaubaga. Aktsiapõhise lepingu puhul arvestab õiglane hind ka dividendimakseid, mida aktsia omaja võib saada praeguse ja tähtaja saabuva futuurilepingu vahelisel perioodil.