Netovõlg on vahend, mille abil saab hinnata ettevõtte suutlikkust maksta tagasi kogu tasumata võlg, kui see võlg ootamatult välja kutsutaks. Arvutuse eesmärk on hinnata ettevõtte praegust finantstugevust, pidades silmas selle suutlikkust hallata võlgu, isegi kui ettevõte kogeb mingi ajutine rahaline pöördumine. Investorid vaatavad sageli tähelepanelikult võlateeninduse kattekordajat ehk DSCR-i, et teha kindlaks, kas konkreetsesse ettevõttesse investeerimine toob tõenäoliselt pikas perspektiivis õiglast tulu.
Põhiline lähenemisviis seda tüüpi võlgade arvutamisel hõlmab kõigi lühiajaliste ja pikaajaliste võlgade jooksvate võlgnevuste tuvastamist ja nende võlgade liitmist üheks summaks. Järgmisena summeeritakse kogu kassas olev raha ja kõik raha ekvivalendid, mis näitavad raha kogusummat, mida ettevõte suudab vajadusel kiiresti genereerida. Lahutades tuvastatud koguvõlast raha ja raha ekvivalendid, moodustab ülejäänud osa netovõlast.
Kuigi praeguse netovõla suuruse kindlakstegemine on ettevõtte finantsstabiilsuse hindamisel väga abiks, pole maagilist numbrit, mis automaatselt tähendaks, et ettevõte on suurepärases seisukorras. Sel põhjusel on sageli kasulik võrrelda võlasummat mõne teise sarnase suurusega ja sama tegevusalaga seotud ettevõtte omaga. See aitab asetada joonise perspektiivi ja seada ootused selle kohta, milline on antud tööstusharu tööstandard. Sealt edasi on lihtsam näitajat hinnata ja otsustada, kas ettevõttel on keskmisest suurem võlakoormus või suhteliselt väike laenukoormus.
Kasulik on ka netovõla määravate tegurite täpsem uurimine. Näiteks võib investori jaoks olla oluline teadmine, kas suurem osa võlast on lühi- või pikaajaline või tekkis osa võlast vanema võla refinantseerimise tõttu. Seda tüüpi analüüs annab sageli vihjeid selle kohta, kui hästi ettevõte oma tegevust juhiks, kui nõudlus nende toodete järele järsku väheneks või loodusõnnetus kahjustaks osa tegutsevatest rajatistest.
Peaaegu igal ettevõttel on teatud summa netovõlga. Ideaalis näitavad andmed, et selle võla kogusumma on võrreldav konkurentide võlakoormusega ja et ettevõttel on ressursse hädaolukordade lahendamiseks. Kui investor tunneb end teatud ettevõtte netovõla suuruse pärast mõnevõrra ebamugavalt, võib tal olla hea, kui ta liigub edasi ja leiab teistsuguse investeerimisvõimaluse.