Nõudeveksel on kaubeldav finantsinstrument, mille kaudu isik, laenuvõtja, annab lubaduse maksta nõudmisel tagasi teisele eraisikule, laenuandjale. Seda tüüpi vekslitel on riske nii laenuvõtja kui ka laenuandja jaoks. Seda tüüpi märkmete kasutamine muudab laenu tagasimakse planeerimise raskemaks ja ei pruugi asendada ametlikku laenulepingut.
Nõudeveksli põhiomadus on see, et vekslil puudub maksetähtaeg, milleks raha tuleb tasuda. Mõnikord on see laenuvõtja eeliseks. Näiteks kui laenuandja otsustab, et tagasimaksmine pole kohe vajalik, on laenuvõtjal rohkem aega tagasimaksevahendite kogumiseks. Kui aga laenuandja teatise viivitamatult sisse kutsub, ei pruugi laenuvõtjal tasumiseks raha olla. Seda tüüpi võlakirjad muudavad igasuguse konkreetse tagasimakseplaani koostamise väga keeruliseks, sest kindel tagasimakseplaan nõuab, et laenuvõtja teaks, millal laenuandja oma raha tagasi soovib, mitte ainult tasumisele kuuluva summa.
Kindlaksmääratud maksetähtpäeva puudumine tähendab, et laenuandjad võtavad nende vekslite aktsepteerimisel riski. Selle riski tasandamiseks võib laenuandja määrata laenusummale kõrge intressimäära või teha muid korraldusi, näiteks mitte aktsepteerida osalisi makseid. See on laenuandja äranägemisel. Laenuvõtjad vastutavad enne selle allkirjastamist kindlaks teha, kas nad suudavad neid täiendavaid märkuse tingimusi reaalselt täita.
Kui laenuandja helistab nõudmisvekslile, peab laenuvõtja leidma raha tagasimaksmiseks kas täielikult või osaliselt, nagu on võlakirjas ette nähtud. Tavaliselt on laenuvõtjal vajaminevate vahendite leidmiseks aega vaid paar päeva. Laenuvõtja peab olema valmis laenuandjale igal ajal tagasi maksma.
Nõudeveksli sisu võib olenevalt laenulepingust erineda, kuid väga lihtsal vekslil on alati kirjas laenuandja ja -saaja nimed ja aadressid, laenusumma, tagasimakse tingimused ja intressimäär, kui see on olemas. Seda tüüpi võlakirjad sisaldavad ka selle väljavõtmise kuupäeva, maksejõuetuse tingimusi ja kõiki seadusi, millele võlakiri järgib. Seda tüüpi vekslitel on standardne tühikute olemasolu laenuandjal, laenuvõtjal, kaasallkirjastajatel ja tunnistajatel dokumendi allkirjastamiseks ja kuupäeva märkimiseks.
Tähtis on see, et veksel, sealhulgas nõudmisveksel, ei pruugi olla sama, mis IOU või leping, kuigi mõnikord kasutatakse neid termineid vaheldumisi. IOU-d lihtsalt tunnistavad, et laenuvõtjal on võlg, samas kui vekslis on konkreetselt kirjas, et laenuvõtja peab tasuma. Laenulepingud lähevad sageli palju sügavamale kui veksel, mistõttu vekslist ei piisa alati laenuandja kaitsmiseks. Mõnes jurisdiktsioonis on laenulepingud ja võlakirjad sel põhjusel juriidiliselt erinevad.