Kui riigi valitsus võtab üle eratööstuse või linna või osariigi tasandil peetava ettevõtte, nimetatakse seda natsionaliseerimiseks. Enamiku riikide ajaloos on arvukalt näiteid natsionaliseerimisest ja mõned tööstusharud, mida inimesed koheselt natsionaliseerituks tunnistaksid. Näiteks USA postiteenistus on natsionaliseeritud tööstusharu, mida juhib täielikult USA valitsus. Selle tööstuse kõik rahalised kahjud on valitsuse ja selle inimeste kaotused ning mis tahes rahaline kasum tooks kasu USA valitsusele.
On tugev tõmme pidada natsionaliseerimist alati sotsialismi konstruktsiooniks. On tõsi, et sotsialistlikud valitsused võivad kontrollida või natsionaliseerida enamikku tööstusharudest ja nad võivad seda teha olenemata sellest, kas need tööstusharud ja nende eraomanikud on selle üle õnnelikud või mitte. Teisest küljest toetavad mõnikord natsionaliseerimist inimesed või poliitilised rühmitused, kes määratleksid end tugevalt antisotsialistina ja kapitalimeelsetena. Näiteks president George W. Bushi otsust natsionaliseerida lennujaamade turvatööstus pärast 11. septembri 2001. aasta rünnakuid peeti meetodiks lennujaamade turvakontrollide kvaliteedikontrolli ühtlustamiseks ja parandamiseks. Vähesed inimesed arvasid, et see otsus kujutab endast ohtu kapitalismile.
Põhjuseid, miks keskvalitsus otsustab mõne tööstuse riigistada või on sunnitud seda tegema, võib olla palju. Eelmises näites oli peamine eesmärk kvaliteedikontroll ja turvalisuse suurendamine. Mõnikord kukub tööstus läbi ilma natsionaliseerimiseta, nagu tõestas 2000. aastate lõpus Ameerika autotööstus ja vähesed suured pangad. USA meetmed nende ebaõnnestunud üksuste toetamiseks ei olnud täielik või täielik natsionaliseerimine ning eesmärk on anda need organisatsioonid kiiresti tagasi erakontrolli alla, mida nimetatakse denacionaliseerimiseks või erastamiseks.
Valdavalt kapitalistliku suunitlusega riikides on tavaliselt siiski mõned natsionaliseeritud ettevõtted. Nende hulka võivad kuuluda riigikoolid, tervishoiuteenused, postiteenused, sõjaväeteenistused ja muud. Otsus teiste ettevõtete natsionaliseerimiseks võib põhineda ebatavalistel asjaoludel, nagu majanduslik ebaõnnestumine või sõjaaeg. Enamik valitsusi peab maksma üksuse eraomanikele palju raha, et paluda neil anda kontroll valitsusele. Tavaliselt pole seda tulus teha ja valitsus võib sekkuda vaid siis, kui vajadus on suur või kui hind on odav.
Hirm natsionaliseerimise ees tekib siis, kui valitsus võtab tööstuse üle ilma eraomanike loata või lahkub või sunnib eraomanikke erinevate vahenditega oma omandist loobuma. Kindlasti võib riikide vägivaldne kukutamine tähendada, et diktaatorid võtavad üle ja natsionaliseerivad kõik olemasolevad eraomanduses olevad ettevõtted. See erineks sotsialismist, mis eeldab, et inimesed, mitte väike omanike rühm, kontrollivad tootmisvahendeid. Ei saa öelda, et need, kellel pole diktaatori juhitud riigis õigusi, kontrollivad selle natsionaliseeritud tööstusi.
Varade ja ettevõtete arestimine ning eriti tulusate ressursside üle kontrolli saamine annab võimu ja võib osutuda selle võimu säilitamise rahastamisallikaks. Natsionaliseerimine tähendab aga seda, et valitsus peab toetama ka ebaõnnestuvaid tööstusharusid ja isegi enamik diktaatoreid kõhkleks iga eraomandis oleva ettevõtte viivitamatult riigistamises. Selle asemel on kõige kasumlikumad need, mis tavaliselt kuuluvad riikliku kontrolli alla, ja see tähendab tavaliselt tööstusi, millel on väärtuslikud ressursid, nagu nafta.