Erisoodustusmaks on tööandja poolt töötajale osutatud kaubalt või teenuselt makstav maks, mis ei sisaldu töötaja tavapalgas. Selle tulemusena maksustatakse need hüvitised paljudel juhtudel ausalt nende töötajate suhtes, kes neid ei saa. Levinud erisoodustused on näiteks ametiautod või eramajutuse kasutamine mitteärilistel eesmärkidel. Mõned töötajate hüvitised ei kuulu erisoodustusmaksuga, näiteks kohvikuteenus või tasuta parkimine, kuna neid pakutakse kõigile töötajatele.
On tavaline, et ettevõtted premeerivad oma töötajaid teatud soodustustega, mida antakse lisaks palgale. Kuna need hüved on töötaja jaoks väärtuslikud ja neid antakse töötaja töö eest tasu, maksustatakse neid sageli samamoodi nagu tulu. Kuna iga töötaja neid hüvitisi ei saa, peavad need, kes neid saavad, nende pealt makse maksma. Töötajad peaksid olema teadlikud sellest, millised hüvitised vastavad erisoodustusmaksule, et nad saaksid vastavalt valmistuda.
Erisoodustusmaksu sissenõudmise protsess algab tavaliselt sellest, et tööandja lisab töötajale ja maksuhaldurile esitatud maksuvormidel saadud hüvitise. Tööandja kohus on määrata antud hüvitisele maksustatav väärtus. Näiteks võib tööandja, kes laseb töötajal nädalavahetusel viibida ettevõttele kuuluvas elukohas ja pakub ka reisimajutust, määrata selle reisi väärtuseks 2,000 USA dollarit (USD). Kui see väärtus on kindlaks määratud, maksustatakse töötajat kehtiva maksumääraga.
Mõnel juhul võidakse nõuda erisoodustusmaksu sõltuvalt sellest, kuidas töötaja hüvitist kasutab. Kõige tavalisem näide selle kohta on see, kui tööandja annab töötajale ametiauto. Kui töötaja kasutab autot ärilistel eesmärkidel, siis üldjuhul ei ole tegemist olukorraga, mis nõuaks maksude tasumist. Kui töötaja kasutab autot isikliku elu jooksul ettevõtlusega mitteseotud olukorras, peaks töötaja tõenäoliselt selle kasutamise pealt makse maksma.
Mitte iga töötajatele antav hüvitis ei kuulu erisoodustusmaksu alla. Üldiselt võib öelda, et kui kõik töötajad saavad teatud hüvitist, siis seda hüvitist ei maksustata. Samuti on teatud hüvesid, mille väärtus on nii tühine, et neid ei pea maksuvormidele lisama. Töötajad saavad konsulteerida maksuspetsialistidega selle kohta, mis on erisoodustus, mis tuleb maksudeklaratsioonile lisada ja millest võib loobuda.